Halb mõte see uus fond

ÄP 30. jaanuar 2004, 00:00

Valitsus tahab käivitada riikliku riskikapitalifondi, mille kaudu rahastada paarisaja miljoni krooni ulatuses igal aastal neid teadus- ja arendusprojekte, mida erasektor riskantseteks peab.

Äripäeva väitel on sellise uue riikliku fondi loomine halb mõte ja selleks eraldatavale maksumaksja rahale oleks võimalik leida parem rakendus.

Esiteks on Eestis juba piisavalt riskikapitalifonde, kes on võimelised Eesti ettevõtlusesse paiskama sadu miljoneid kroone aastas. Viimase näitena lõi Trigon aasta lõpus Eesti tarvis 300 miljoni kroonise mahuga fondi TDI.

Riiklik riskikapitalifond hakkaks maandama maksumaksja rahaga erakapitali riske, päästma erafondide jaoks riskantseid projekte. Arusaadav, miks mõni olemasolev riskikapitalist nagu näiteks BaltCap on riikliku rahakassa loomist tervitanud. Riiklikus fondis nähakse lüpsilehma, kelle abiga testida erinevaid ettevõtmisi ja kui on näha, et raha hakkab ka tagasi tulema, pannakse oma investeeringuga õlg alla.

Paraku ei ole keegi näidanud, missugused on siis need head innovaatilised äriplaanid, mida erakapital rahastada ei taha. Kus need on? Võtame või geenivaramu projekti, millest aasta tagasi sinna mõned miljonid kroonid paigutanud Eesti investorid uut Nokiat lootsid. Tänaseks on rahanappus käes, välisinvestorid alt ära hüpanud ja asutud valitsuselt abi küsima.

Erinevalt tavalistest riskikapitalistidest ei plaani loodav riiklik fond selle eestvedaja Raul Malmsteni sõnul sekkuda ettevõtete juhtimisse. Piirdutakse nõustaja rolliga. Asjaolu, mis kätkeb endast suurt riski, sest seega puudub reaalne kontroll jagatava raha kasutamise üle. Tüüpiline riskikapitalist Joakim Heleniuse restruktureerib ettevõtteid ja vahetab juhte väga jõuliselt.

Ettevaatlikuks teevad ka juba kõlanud ametnike väited, et hea, kui ükski rahastatav projekt kümnest õnnestuks, siis on eesmärk täidetud. Kui riskikapitalifondid peavad teenima kasumit ja aru andma oma aktsionäridele, siis loodav fond lepib ette ebaefektiivsusega. Ja aru andma ei pea sisuliselt kellelegi.

Ametnikud vaatavad vaid statistikat, mille kohaselt kulutavad Eesti firmad teadus- ja arendustegevusele üle 100 korra vähem kui USA või Rootsi ettevõtted. Kulutatakse vähe? Selge, raha on vaja anda. Tegemist on äraspidise loogikaga, mis kehtib avalikus sektoris. Koolid remondivad vähe katuseid? Vaja raha juurde anda. Olukorras, kus ettevõtted investeerivad teadusmahukasse tegevusse vähe, on aga vaja mitte maksumaksja raha, vaid häid ideid ja ärimehi. Nii võib väita, et Eesti biotehnoloogiafirmad kiratsevad mitte niivõrd rahanappuse kui just teadlastest juhtide ärilise suutmatuse pärast.

Eestis armastatakse riikliku riskikapitalifondi eeskujuna tuua Soome Sitrat. Sitra roll Nokia tööstuse tekkimisel oli olemas, kuid praeguseks kõlavad üha enam süüdistused, et ka Sitra eelistab teatud kindlat ettevõtjate ringi, kuhu teistel raske pääseda. Sealhulgas Nokiat. Nagu ka teine Soome innovatiivne riiklik fond, tehnoloogia arendamiskeskus Tekes. Lisaks heidetakse Tekesile ette, et ta on rahastanud miljardite kroonide eest biotehnoloogia firmasid, kes on kõik igal aastal saanud suuri kahjumeid.

Uue fondi loomine, eriti kui riigieelarve üle laekub, on lihtne. Selle kaotamine aga ülimalt keeruline. Jäägu riskiprojektid professionaalidele. Loomulik, et kui puistad peoga vilja kivisele põllule, siis mõni seeme ikka idanema hakkab. Küsimus jääb, kas Eesti riigil on raha masskülvamist teha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:09
Otsi:

Ava täpsem otsing