Antiikmööbli restaureerimine nõuab spetsialisti kätt ja silma

Rando Tooming 04. veebruar 2004, 00:00

Kui inimene avastab ühel heal päeval, et antiikmööbel talle meeldib, ei tasuks hakata seda uisapäisa kokku ostma, sest mõni üsna kobedana näiv ese võib olla rikutud juba mõne varasema restaureerimise käigus viiskümmend kuni sada aastat tagasi.

?Pole olemas mööblit, mida ei saaks restaureerida. Kui mööbel on väga halvas seisukorras, on seda ikkagi võimalik taastada,? lausus omanimelise restaureerimistöökoja juhataja Jaanus Pihelgas. Mõtteliste osade järgi mööbli taastamine tasub ära siiski vaid sel juhul, kui tegu on tõepoolest unikaalse esemega.

Restaureerimine on üks elualasid, kus enamik kliente jõuab meistrini tuttavate kaudu. ?Probleem number üks on leida õige tegija,? tõdes ennistuskoja Kanut restaureerimisspetsialist Tiit Hindpere. Vanatädi pärandatud mööblit restaureerida soovivale perele või büroosse vanaaegse kirjutuslaua muretsenud ärimehele soovitab Hindpere eelkõige pikka meelt. ?Meie ameti üks reeglitest ütleb: mida vähem teha, seda parem. Peamine on peatada eseme hävimine.?

Pihelgase sõnul tasub eelkõige järele uurida, kes on turul tegijad. Seda juba enne mööbli soetamist, et teatud tasu eest meistrit tehingu sõlmimisel eksperdina kasutada.

?Soovitatav oleks lasta mitmel tegijal hinnapakkumised teha. Hea oleks küsida näha meistri eelmisi töid. Tegelikult võib klient nõuda eseme restaureerimist ka enda silme all,? sõnas Hindpere.

Kanuti ennistuskotta pöördus hiljuti memm, kes oli lasknud restaureerida sohva, kuid ei mahtunud uuenduskuuri läbinud mööblitüki alt enam lapiga tolmu võtma. Meistrid kahtlustasid, et allalangenud vedrustus on jäetud restaureerimata. Et sohva uue katteriide alt tuleb polstri asemel välja memme kadumaläinud kasutatud vatitekk, poleks nad siiski osanud oodata. ?Polstritöö on pehme mööbli puhul kõige probleemsem ja materjalid väga kallid,? kommenteeris Hindpere anekdooti meenutavat juhtumit.

Praegune aeg on Hindpere sõnul keeruline nii antiikesemete restaureerijale kui ka tellijale. ?Mõni klient vaatab eeskujulikult restaureeritud mööblitükki ja ütleb: ?Issand kui kole!? Paljuski on õige restaureerimine kliendi ja tegija vahelise kokkuleppe küsimus, mis ei tähenda, et spetsialist ei võiks jääda oma arvamuse juurde või isegi keelduda väärikat eset valesti töötlemast,? rääkis Hindpere.

Pihelgase kinnitusel peab restaureerija olema lisaks väga kõva teoreetik, kes tunneb ajastuid, ajastute nõudeid, puitu, stiile, pinna- ja viimistluskatteid jne.

?Kui inimene viib keskklassi Mercedese remonti kuskile garaaži, ei saa lõulemuses süada kedagi peale iseenda. Ka antiikmöl on teatud mõs luksuskaup. Kes tahab investeerida, peab karmilt jäima, mida ostab ja kus restaureerida laseb,?oli Pihelgas resoluutne.

?Kui kodu on üleni korda tehtud, võiks sinna muretsetud antiikese tõepoolest õigesti restaureeritud olla. See ei pruugi ilmtingimata kallim olla kui ümbernurgameistri juures tehtu. Pigem on see odavam, sest võhiklikumad meistrid kipuvad asju üle restaureerima,? kinnitas Hindpere. Rusikareegel kinnitab, et rikutud asja ümbertegemine on alati kallim. Mõnda mööblitükki saab omanik asjatundjaga konsulteerides ka ise puhastada, oluline on õige vahendi valik.

Restaureerijate sõnul kujundavad tellija maitset kõige rohkem sisekujundajad, arhitektid ja meedia. Suureks mõjutajaks võib pidada inimeste tüdimust varakapitalismi kassikullaläikest. ?Steriilsus hakkab vaikselt igal pool domineerima, seda on liiga palju. Inimesed hakkavad pseudokeskkonnast väsima ja vajavad uuesti ehtsaid ja inimlikke asju,? kõneles Hindpere.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. December 2011, 07:50
Otsi:

Ava täpsem otsing