Tööandja versus töötaja

Tööinspektsiooni peadirektori Priit Siitani sõnul ei saa öelda, millised on tööandjate tüüpilised vead, küll aga, milliseid seadusi nad kõige enam rikuvad ja mida tegemata jätavad. Tema sõnutsi saab tööandja vältida töövaidluskomisjoni sattumist, täites kõiki seadusi ning töötajaga sõlmitud töölepingu tingimusi. Sellisel juhul ei saa tekkida vaidlusi ning töötajal puudub põhjus töövaidluskomisjoni pöördumiseks.

Tööinspektsiooni peajuristi Reet Vare sõnul on loomulikult ka tööandjatel õigus ja võimalus pöörduda töövaidluskomisjoni, ent nendepoolseid avaldusi laekub väga vähe ning enamasti on nende eesmärgiks töötaja poolt tekitatud materiaalse kahju hüvitamine.

?Üks tööandjapoolsete avalduste vähesuse põhjuseid on see, et tööandjad eelistavad pöörduda otse kohtusse, mitte ajada asju töövaidluskomisjoni kaudu,? lisab Vare.

Tallinna linnakohtu pressinõuniku Aet Truu sõnul laekus kohtule eelmisel aastal kokku 243 töövaidlust.

?Liigiti statistikat ei tehta ning kahjuks pole praegu veel kokkuvõtteid, kui palju neist eelmisel aastal lahendini jõudis,? selgitab Truu.

Töövaidluskomisjoni juhataja Enn Reinsalu väitel on võimatu öelda, kui palju toimub Eestis üldse töövaidlusi, kuna töövaidluskomisjoni jõuavad vaid suurimad probleemid.

Üheks põhiprobleemiks peab Reinsalu seda, et tihtipeale ei ole töötajad kursis töölepingu tekstiga ning teavad ainult seda, kui palju nad palka saavad.

?Töölepingut ei loeta korralikult läbi või ei saada sellest vähese keeleoskuse tõttu aru,? väidab ta. Reinsalu sõnul arvavad tööandjad peaaegu alati, et vaidluse võidab töötaja, töötajate arvates aga tööandja.

Kui otsus langetatakse töötaja kasuks, võib tööandja sellega leppida, kui ta näeb, et otsus on õiglane. ?Töötajale on aga oluline just see, et tema võidaks. Vastasel juhul hakkavad nii mõnedki süüdistama töövaidluskomisjoni ? milleks te siin siis olete, miks te mind ei kaitse,? räägib Reinsalu.

Heauskselt tööle võetud pika vanglastaa?iga töötaja pettis tööandjalt raha välja ning kaebas ta töösuhte lõpetamisel ka töövaidluskomisjoni.

54aastane 34 aastat kinnipidamisasutuses viibinud vene rahvusest meesterahvas tuli katseajaga tööle koristajaks Saaremaa Liha- ja Piimatööstusesse.

Personalijuht Kai Heinla sõnul ei teadnud ta meest tööle võttes tema minevikku, see tuli välja juhuslikult, kui töötaja soovis saada tööandjalt laenu prillide ostmiseks. Kuna Heinla vene keelt väga ladusalt ei valda, saadeti töötaja laenusooviga lihatööstuse direktori juurde. Viimane rääkis hästi vene keelt ning mehed said jutuotsa peale. Jutuhoos lobises eksvang kogemata oma mineviku välja. Tööraamatut uurides selgus, et mees oli vangis viibinud tsükliliselt ning vahepeal ka töötada jõudnud.

Kui lihatööstuse tapaosakonda koristajaks võetud mehel töökaaslastega konfliktid tekkisid, teatas ta, et võtab oma vanglameetodid kasutusele, kui tema tingimusi ei täideta, räägib Heinla. Kuna tööstuses on hea turvasüsteem, said turvamehed jaole, kui mees oma sõnade kinnituseks nugadekapi kallale läks, ning ta saadeti minema. Tööl oldud kolme kuu jooksul jõudis mees kahel korral tööandjalt raha laenata. Esimesel korral valetas ta silmad haigeks, et prilliraha saada, teisel korral oli tal vaja Tallinnas asuva korteri müügi vormistamiseks laenu. Raha ta tagasi maksnud ei ole, nii on Saaremaa LPT-l tema vastu üleval 3000?4500kroonine nõue.

Liha- ja piimatööstuse poes on kauplus, kus töötajad saavad krediiti ning ostetud kauba maksumuse ulatuses võetakse palgaraha maha. Seda võimalust kasutas eksvangist töötaja, kes pärast töölepingu lõpetamist kaebas tööandja töövaidluskomisjoni, vaidlustades nii töölepingu lõpetamise kui ka ostudeks tehtud summade kinnipidamise.

Autor: Ketliin Priilinn