Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maa tasub enne müüki kruntideks jagada
Maa väärtus sõltub nii olemasoleva maatüki asukohast ning kasutuspotentsiaalist kui ka omaniku aktiivsusest ja soovist tegeleda kinnisvaraarendusega. Metsamaaga pole peale regulaarse hoolduse mõtet midagi ette võtta, kuna selle väärtus suureneb ajas iseenesest.
Kruntide asjatundmatu jagamise tulemusena võib näiteks põllumaa väärtus hoopis väheneda, kuna potentsiaalsed ostjad on valmis suuremate maatükkide eest maksma hoopis kõrgemat hektarihinda kui väiksemate eest.
Valdavalt on soodsa hinnaklassiga uuselamurajoonid rajatud endistele põllumaadele, kus puudub kõrghaljastus ja infrastruktuur. Teadlikumad ostjad eelistavad eelmainitud lisade eest maksta ca 20?30% võrra kõrgemat hinda, et mitte oodata kümmekond aastat privaatsust ja tuulevarju pakkuvate puude sirgumist. Kuna suurem osa krundiostjaid rajab eramut esmakordselt, ei osata paljudele nüanssidele veel tähelepanu pöörata. Aja jooksul suurendab ostjate teadlikkuse kasv tõenäoliselt kruntide hinnaerinevust veelgi.
Kuigi maa hinna tähtsaimat komponenti ? asukohta ? pole võimalik muuta, on ometi omanikel mitmeid võimalusi oma maa väärtust tõsta. Üheks enamlevinud meetodiks atraktiivsetes kinnisvarapiirkondades on detailplaneeringu koostamine, millega määratakse kruntide sihtotstarbed ja hoonestusmahud. See võimaldab suuremaid maamassiive jagada ka väiksemateks tükkideks, maksimeerides nii nende koguväärtust. Samuti tõstab maa atraktiivsust potentsiaalsete ostjate silmis elementaarne hoolitsus: võsast puhastamine, kuivendamine, uute puude istutamine.
Elamumaa perspektiivikust ja väärtust aitab oluliselt tõsta kommunikatsioonide rajamine. Samas on enamasti probleem nende rajamiseks vahendite leidmine ning väiksemate elurajoonide puhul mastaabiefekti puudumine. Suhteliselt kõrge hinna tõttu tasub kvaliteetsete kommunikatsioonide rajamine ära minimaalselt paarikümnekrundise elurajooni puhul. Väiksemate maaüksuste puhul on hind sageli põhjendamatult kallis.
Optimeerimise tulemusena on sellistel puhkudel igapäevaseks tulemuseks kommunikatsioonide poolik rajamine, mis aitab küll hoida müügihindu madalal, kuid sunnib uusi omanikke tegema täiendavaid investeeringuid. Näiteks kõlbab madalamate puurkaevude vesi sageli vaid tarbe-, mitte aga joogiveeks.
Samuti jätab arendaja sageli uute omanike mureks tänavavalgustuse ning tolmuvaba katte paigaldamise kruntidevahelisele teele. Seega ei pruugi esmapilgul soodne hind ostja jaoks tähendada parimat lõpptulemust.
Autor: Monika Kuntsel