Nüri pidupäev ootab julgeid ideid

Pakkus ajudeväänamist kõnekirjutajaile ja tseremooniameistreile. Pakkus kibekiiret töögraafikut rätsepaile ja rõivarentijaile. Rabelemist liiklusekorraldajaile ja kulinaariahiiglastele. Riigitelevisioonil päevaprogramm paigas - lipuheiskamine, paraad, jumalateenistus, kõne, kontsert ja järgmine paraad. Muud kanalid said oma eetri otsast otsani filme täis toppida. Ajalehtedel kah töö teada - pidupäevajärgse numbri arvamuskülgedele riigipea kõne nii pikalt, kui just parasjagu mahub, ja analüütikute arvustused juurde. Mõned muud küljed saab täita fotoseeriaga eelmise õhtu kostüümidraamast, täiendatuna spetside kriitikaga kleidisiilude, kingakontsade ja lipsuvärvide asjakohasusest ning kokkusobivusest.

Nojah, kõik nii nagu olema peab, nagu protokoll ja kirjutamata reeglid ette näevad. Ainult et kuidagi kole igav hakkas. Võimalik, et hakkan vanaks jääma ja tunamullune rohi tundub üha rohelisem, ent ikkagi oleks oodanud teisipäevasest sündmusest ka midagi erksat. Ei tulnud.

Muidugi oleks võinud kogu aastapäeva kuu peale saata, kelgutüki ja künkajupi üles otsida ning hoopis vastlapäeva pidada. Ent tõenäoliselt oli kerge tõvevimm see, mis mu siiski tubastesse tingimustesse teleka ette surus. Kust pakutav silma vahel kinni vajutas.

Või oot-oot, tegelikult oli läinud nädalas aastapäevaga seotult ikka ka kübeke sädet! Esmapäeval lugesin ettepanekut pingviinide paraadi asemel presidendi juures perede pidu püsti panna. Mulle mõte meeldib. Kasvõi juba sellepärast, et midagigi uut välja pakub. Ja kui praegustel tegijatel ei tule vaimu peale, nagu üks kolumnist tabavalt olukorda iseloomustas, tuleks veidi ringi vaadata. Julgeid ideid, mis nürikskippuvasse rutiini elu süstiks, leidub, kui tahta otsida. Jääb üle soovida teostamisjulgust.