Milline nägu on Eesti kapitalismil?

Tavakodanik vastaks ehk sellele küsimusele lihtsamast lihtsamini: ?Eks ta ole valitsuse nägu.? Poliitikud seevastu reageeriksid tormilise diskussiooniga. Parempoolsed poliitikajuhid väidaksid kindlalt: kui juba rääkida eesti kapitalismi näost, siis see oleks noore, energilise ja optimistliku mehe nägu. Mees ise aga lausuks nii: ?Me oleme saavutanud Euroopas ühe kõrgeima koguprodukti kasvutempo, me oleme kahandanud inflatsiooni peaaegu märkamatuks, välisinvesteeringud kasvavad, keskmine palk on juba suurenenud 7000 kroonini. See on pandiks inimeste heaolu tõusule tulevikus.? Nagu teame, on see kõik ka tõsi.

Vasakpoolsete poliitikute arvamus oleks otse vastupidine. Jaan Kaplinski kirjutab püüdest ?viia maailm tagasi varakapitalismi aegadesse?. See oli aeg, kus sotsiaalseid vajadusi pea täielikult ignoreeriti, kus vaesus ja viletsus olid piiritud ja kapitalism kindlasti polnud inimnäoline. Eesti lähenevat seetõttu sotsiaalsele kriisile: pensionid ei kindlusta inimväärilist elu, teenindussfääri töötajate palgad on õigustamatult madalad, haridus ja meditsiin vaevlevad rahapuuduses, iga üheteistkümnes töövõimeline kodanik on tööta, plahvatuslikult kasvab narkomaania, suureneb kodutute arv. Nagu teame, on ka ülaltoodu õige. Siit vasakpoolne järeldus: eesti kapitalismi ei saa pidada inimnäoliseks.

Kui need kaks arvamust kokku panna, saab tulla vaid ühele järeldusele: eesti kapitalismil on Rooma jumala Januse kaksiknägu ? üks noor ja rõõmus, teine vana ja vaevadest väsinud.

Võime siiski loota, et see ei pea igaveseks nii jääma. Eesti kapitalismi nägu sõltub meie sotsiaal-majanduslikust poliitikast. Teame, et poliitikute seas on ka tarku inimesi, kes mõistavad, et vasak- ja parempoolsete sotsiaalmajanduslike programmide vahel peab paratamatult olema palju rohkem ühist, kui see ägedas sõnasõjas välja lastakse paista. Tõepoolest, ka kõige parempoolsem majanduspoliitik ei saa elada ega majandust arendada ühiskonnas, kus puudub nõuetekohane meditsiin, haridus, kus kuritegevus ja narkomaania kasvaksid üle pea. Seepärast tuleb ka temal nõuda vähemasti mingisugust mõõdukat sotsiaalpoliitikat. Ja vastupidi, ühtki sotsiaalset eesmärki ei saa täita, kui selleks ei anna ressursse majandus.

Seetõttu, kui sotsiaaldemokraatlik arenguprogramm ei sisalda majanduse arengu abinõusid, on ta lihtsalt tühisõna, populism poliitikas. Nii peab ka ägedaim sotsiaaldemokraat ? kui ta tahab olla tõsine poliitik ? tahes-tahtmata tegelema ka parempoolse majandusprognoosiga. Ütleksin nii: kummalt poolt me asju ka ei vaataks, ühiskonna areng nõuab optimaalset vahekorda sotsiaalse ja majandusliku vahel, milles küll võivad olla kõikumised ühes või teises suunas, kuid mitte väga suured. See on nõue, mis peaks kehtima kõigile parteidele, kes tahavad osa võtta meie ühiskonna näo kujundamisest.

Kaks asja, mis oleksid selleks soovitatavad. Esiteks, et olemasolevad parteid identifitseeriksid ennast täpsemalt ja täielikumalt, sealhulgas nii majandusliku kui sotsiaalse programmi valdkonnas. Tituleerida ennast, näiteks vasaktsentristlikuks või paremtsentristlikuks ja sellega piirduda oleks kindlasti ebapiisav.

Teiseks, parteide ettepanekud kas sotsiaalsete või majanduslike küsimuste lahendamiseks saavad vaid siis olla täisväärtuslikud, kui tuginevad sellesama partei komplekssele sotsiaamajandusliku arengu nägemusele. Nende nägemuste (programmide) kõrvutamine aitaks lähendada positsioone, vähendada vaidluste teravusi ning leida üksmeelsem tee arenguks. Ja siis võime ehk ka öelda: ?Jumal Januse aeg on Eestis möödas.?

Autor: Rein Otsason