Suulise lepinguga lihtne ämbrisse astuda

Silva Männik 18. märts 2004, 00:00

?Mõned töötajad käivad ringi ja neil oleks nagu ämber käes, ootamaks millal tööandja selle sisse astub. Siis kaevatakse viimane töövaidluskomisjoni ning professionaalsemad ?töötajad? pumpavad sel moel päris head raha tööandjatelt välja. Sellistele on töövaidlus muutunud nagu ettevõtlusvormiks, nad käivad siit meie majast aastas kuni kaks korda läbi,? kirjeldab töövaidluskomisjoni juhataja kohusetäitja Enn Reinsalu.

Püsikliente on aga ka ettevõtjate näol, kes mingil põhjusel kirjaliku lepingu on suulisega asendanud ning töötaja õigusi rikuvad.

Kuidagi ei taha inimestele meelde jääda, et suuliseid lepinguid on hiljem raske tõestada.

Selle reha otsa astusid näiteks Laheotsa talu ja seal paar kuud tegutsenud tootmisüksuse juht Mati Rillo.

Talu peremees Johannes Valk sai jaanuari keskel kutse töövaidluskomisjoni, kuhu oli teda kaevanud Valgu sõnul põhjendamatute kulude tekitamise pärast kinga saanud Rillo. Valgu sõnul polnud ?välise sileda oleku, energilise käitumise ja kiire mõtlemisvõimega? uue töötaja kohta eelmistest ametikohtadest võimalik iseloomustust saada, sest iseloomustajad olid kas kõrgetel ametikohtadel raskesti kättesaadavad või olid tema tööandjad lühikest aega.

?Töölepingu osas oli Rillo väga teadlik ja ütles korduvalt tunnistajate juuresolekul, et seda ei pea kirjalikult alati tegema,? seisab Valgu seletuskirjas. Peremees lõpetas töösuhte Rilloga enda väitel seepärast, et tööl viibitud aja resultaadiks olid talu edendamise asemel vaid ettevõtte telefonidelt Rillo abikaasa ja töötaja enda võlgades ettevõttele tehtud ligi tuhat kõnet. Kogusummas ligi 3600 krooni. Selle summa otsustas Valk mehel lõpparvest maha arvata, mille pärast tuligi komisjoni aru andma minna.

?Mina olen seda meelt, et kui midagi lepitakse kokku, võib see ka suuliselt paika pidada. Mina aktsepteerin ka suulist lepingut,? tunnistab Rillo.

Muudes nüanssides on tal aga Valgust teine nägemus. Esiteks ei teinud pearaamatupidaja talle ka mitte poolteise kuu pikkuse töötamise järel lepingut. Palka eelistati maksta sularahas, kusjuures dokument selle kohta vormistati hiljem. Pealegi ei tahtnud ta ise pärast ühe kuu möödumist ja talust ülevaate saamist Laheotsas enam töötada. ?Valk ise palus mind, et tule ikka ja vaata mis seal Padises viltu on ja mida parandada saab,? selgitas Rillo, lisades, et mingeid piiranguid töövahendite kasutamise osas kokku ei lepitud.

Oma ettevõttega tegelemisest olevat Rillo informeerinud tööandjat kohe. ?Mul on võimeid rohkemaks, Laheotsa töövaldkond oli liiga väike,? lausub Laheotsa talu üle töövaidluskomisjonis võidu saanud mees.

Reinsalu sõnul on see tavaline juhtum, kus tööandja, antud juhul Laheotsa talu, maksab kooliraha. Rillo esindajana oleks Reinsalu osanud tahtmise korral rohkemgi raha välja pressida. ?Talu sattus tegelase peale, kes vajas millegipärast katust, kohta, kus saaks paar kuud rahulikult oma asja ajada,? resümeerib Reinsalu. ?Aga tööandajal tuleb ka kõige suurema pätiga tööleping seaduslikult lõpetada.?

Reinsalu hääl reedab, et ta ei tunne kaasa tööandjale, kes oma tarkusest on otsustanud töötajat omavoliliselt karistada. Tööandjale tekitatud kahju saab tagasi nõuda kas töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu. Nende jaoks, kes asju õigeid teid pidi ajanud, on tavaliselt ka positiivne lahend tulnud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing