?Grease? tipus enne esietendust

?Tainad, raisk, ma kogun auto jaoks pappi,? ei saa näitleja Veikko Täär, kes näeb välja kui Elvise kloon, oma kamraadide juhmusest aru. ?Stoppkaader. Silm ka ei pilgu! Siin on hetk, kus saavad liikuda ainult Roosilehe puusad,? kostab lavastaja Andres Dvinjaninovi hääl jahedavõitu Linnahalli pingiridade vahelt. Käimas on kultusmuusikali ?Grease? esimene lavaproov. On teisipäeva õhtu ja esietenduseni jääb täpselt nädal.

Tehniline proov on tüütu, aga ilma selleta pole võimalik. Arutuse all on küsimus, kuidas saada lavalt ära tohutud tüllivoolikud, mis katavad kui aegade loor kunstnik Riina Deg-tjarenko loodud hõbevalget lavakoolimaja.

?Viis poissi, võimalikult väikeste bakenbardidega,? kutsub lavastaja. Seda soovi on pea võimatu täita, sest väikesi bakenbarde pole. Nagu pole võimalik leida ühtki tüdrukut, keda ei saaks kauniks pidada. Soengu- ja grimmikunstnik Tiiu Luhti töö võib kokku võtta ühe sõnaga ? särav. Kostüümikunstnik Ene-Liis Semper on omakorda osatäitjad nii ajastutruult võluvalt riidesse pannud, et juba praegu võib peaaegu pea anda, et kevadel hakkab noorte seas võimust võtma just ?Grease?i? stiil.

?Tantsijad on pärit Peda koreograafia õppetoolist,? selgitab Nukuteatri direktor Meelis Pai. ?Kui täna esimest korda grimmi peale sai, ei tundnud noored üksteist ära,? naerab ta, et lõbu oli palju, kui laval vale inimese poole pöörduti.

?Tähelepanu! Lava läheb pimedaks,? hüüab Dvin, nagu lavastajat trupis omakeskis kutsutakse. ?Please a little bit lights,? pöördub ta samas valgustuspuldi poole. Töö käib kahes keeles, sest valguskunstnik Palle Palmé on tulnud Rootsist. Siis hüüab ta lava taga orkestriga harjutavale muusikajuhile ja dirigendile Mihhail Gertzile, et see pisut pausi peaks. Üle muusika on mikrofonita raske kisada. Koreograaf Jüri Nael on rahul. ?Esimese korra kohta on laval kõik OK,? kiidab ta.

Kell saab kaheksa õhtul, kui lavastaja Andres Dvinjaninov muusikaliseltskonna poole pöördub. Algab esimese vaatuse esimene läbimäng. ?Järgmiseks tunniks rõõmu ja edu,? soovib ta noortele näitlejatele.

Laval rullub lahti mälestustejada, mida kunagised koolikaaslased 45 aastat pärast keskkooli lõpetamist meenutavad.

Esimeselt läbimängult ei saagi oodata maksimumi, kuid suhteliinid on selged ja stseenid ükshaaval nauditavad.

Alguses jääb põhjamaine temperament Ameerika omale alla, kuid etenduse arenedes tõuseb tempo ja vaatemäng muutub aina nauditavamaks, nii et aeg-ajalt kostub proovi vaatama tulnutelt kiitev aplaus. Äratundmisrõõmu on nii tänastel noortel, kui nende vanaemadel-isadel, kelle kõige kaunim iga just kuldsetesse kuuekümnendatesse jäi.

?Loomulikult jõuame valmis, kuigi alati jääb nädal puudu,? ütleb direktor Pai ja tema häälest on kosta kindlust ja rahulolu. Juba praegu võib ennustada 9 miljonit krooni maksma läinud projektilt kasumit 2,5 miljoni krooni ringis. ?Tähtis on see, et Nukuteater ei tee seda muusikali kellegagi kahasse ja kasum jääb teatrile, riigile, seega maksumaksjale,? selgitab ta.

Tänaseks on ka ?Grease?i? lisaetendused välja müüdud, kuid soomlaste tõttu, kes oma broneeringuid välja ei ostnud, tuli kesknädalal müüki veel paar tuhat piletit väga headele kohtadele.