Natura 2000 ei ole mööda Eestit ringi käiv tont

Natura 2000 juures tuleb aru saada kahest asjast: kellegi maa peale vägisi ei trügita ja Natura alade piire ei võeta laest. Natura 2000 alade moodustamise eelduseks on neil aladel esinevate loodusdirektiivi I lisasse kantud elupaigatüüpidele vastavad kooslused, II lisa liikide elupaigad ja linnudirektiivi I lisasse kantud lindude ja kaitset vajavate rändlindude elupaigad. Eesti peab tagama 136 linnuliigi ja 51 looma- ja taimeliigi kaitse. See, mida on vaja kaitsta, on üheselt mõistetav ? näiteks ei saa merikotka asemel kaitsta naerukajakat. Seega on ekslik väita, et puudusid ühtsed reeglid alade väljavalimiseks.

Väärtuslike alade leidmiseks on keskkonnaministeeriumi eestvedamisel tehtud mitu aastat tihedat tööd. Paljude elupaikade kohta täpsem ökoloogiline info Natura 2000 protsessi alguses puudus. Seetõttu toimusid Natura võrgustiku moodustamiseks 2001.?2003. a ulatuslikud inventuurid, mille käigus kogusid eksperdid ühtse metoodika alusel teavet elupaikade esinemisaladest ja liikide leiukohtadest ning hindasid ühiste kriteeriumide alusel, millised alad võiks kuuluda Natura võrgustikku. Seda tööd tunnustades on Äripäev paraku kahe silma vahele jätnud, et kõik see sai võimalikuks keskkonnaministeeriumi otsesel toel või tellimisel. Saadud andmete põhjal tegi laiapõhjaline ekspertrühm 2002. a kevadel esialgse valiku alade võimaliku paiknemise kohta.

Kummastav on väide, nagu oleks Natura avalikustamine toimunud vaid kolme viimase nädala jooksul, sest see algas juba 2002. a alguses. Kõikides maakondades korraldati infopäevi, kus tutvustati Natura põhimõtteid ja eelvalikualade esialgseid kaarte. Samal ajal avalikustati eelvalikualade esialgsed piirid internetis ja valmis Natura kodulehekülg. 2002. a aprilli alguses korraldas keskkonnaministeerium Natura protsessi kohta pressikonverentsi, kus Äripäeva ajakirjanikud kahjuks ei osalenud. Aprilli keskel köitsid kolme nädala jooksul inimeste tähelepanu suured Natura reklaamplakatid. Keskkonnaministeeriumi vahendusel on Natura infomaterjale jagatud kõikidele huvilistele. Natura piiride ja põhimõtete tutvustamine on jätkunud tänaseni. Hoolimata sellest on Natura moodustamine osutunud paljudele siiski üllatuseks, sest paraku on inimesele nii omane vaadata mööda asjadest, mis teda hetkel ei puuduta.

2004 veebruaris avalikustati valdades väljaspool kaitsealasid asuvate Natura eelvalikualade täpsustatud ja detailsed piirid ja ajutiste piirangute selgitused. Iga ala kaardil olid esitatud aladele jäävate katastriüksuste piirid ja tunnused, mistõttu ei ole korrektne väide, nagu puuduks ministeeriumil ülevaade Natu-ra aladele jäävatest kinnistutest.

Tegelik pilt on selline, et praegu on Eesti maismaast kaitse all 12% ja eelvalikualade näol lisandub sellele 4% maismaast. Millise osa eelvalikualadest otsustab EK kaitse alla võtta, on alles läbirääkimiste küsimus, mis algavad pärast 1. maid. Sellele 4% kehtestatakse kuni üheks aastaks ajutine kaitse, et juhul, kui hiljem konsulteerides maaomanikega on vaja ala võtta kaitse alla, oleks kaitsmist vääriv seal endiselt alles. Kui ala ei võeta kaitse alla, ajutised piirangud tühistatakse. Kaitse- või hoiuala moodustamiseks pöördutakse siis kirjalikult iga maaomaniku poole.

Oluline on arvestada ka sellega, et ajutine kaitse seab leebed piirangud, mis üldjuhul ei nõua maaomanikelt senisest erinevat käitumist. Nt on lubatud kõigil neil aladel jahipidamine ja kalapüük, telkimine ja lõkke tegemine, jalgrattaga sõitmine ja kuni 50 osalejaga ürituse korraldamine. Ala valitseja nõusolekul on lubatud ka teede ja liinide rajamine, ehitiste püstitamine, veekogude kallaste muutmine ja uued maaparandussüsteemid. Natura 2000 on protsess, mille eesmärk on tagada loodushoid.

Autor: Olavi Tammemäe