Venemaa demokraatia aeg võib peagi otsa saada

Aleksander Etkind 13. aprill 2004, 00:00

Riigid, kus sissetulek elaniku kohta sarnaneb Venemaa praeguse tasemega, säilitavad demokraatia keskmiselt 15-20 aastat. 1991. aastal tekkinud Vene demokraatia aegumistähtaeg võib hakata kätte jõudma.

Putini esimene ametiaeg osutus majanduslikult edukaks, aga poliitiliselt ebaõnnestunuks. Venemaa on rikas riik vaese elanikkonnaga ja ümberjaotamisskeemid toimivad sellistes tingimustes hästi.

Need ei toimi aga kaua. Putin lubas Venemaa SKT aastaks 2010 kahekordistada. See parandaks demokraatia väljavaateid, kuid Putinil on vähe täidetud lubadusi. T?et?eenia sõda venib, rassismi levides tapetakse välisüliõpilasi. Rahvastik kahaneb, kuid sisseränne on ideoloogilistel põhjustel takistatud. Sõltumatu meedia on välja surnud.

Venemaa rahvusvaheline positsioon on halvem kui kunagi varem. Türgi ja Ukraina taotlevad Euroopa Liiduga liitumist, Venemaa mitte. Putin panustab majanduskasvule kui oma isikliku populaarsuse alusele. See on aga kehv panus. Venemaa majanduskasvu loovad erafirmad, mitte riik. Kõik, mida Vene kodanik võib supermarketist leida, kaasa arvatud supermarket ise, on toodetud või imporditud erafirmade poolt.

Ka kasvu peamine mootor, nafta, on erakätes. 1980ndate lõpus teatas Mihhail Gorbat?ov, et Venemaa nafta on praktiliselt otsas. Nüüd kinnitab Putin, et teeb Venemaast maailma juhtiva tootja Saudi Araabia ees. See on tõepoolest kordaminek. Petrooleumisektor tagab Venemaa kasvu, õõnestab Araabia tootjate ja OPECi jalgealust ja võimaldab seega naftahindade langust. Putini jaoks aga on probleem see, et see ei ole mitte Vene riigi, vaid eraettevõtete kordaminek.

Sõltumatute kohtute loomise, varaõiguste tagamise ja õiglaste maksude kogumisega on riigi roll ettevõtlusele soodsa keskkonna loomisel otsustav. Kuid omistada Vene ettevõtete edu riigi pingutustele on sama mis omistada kirjaniku töö toimetajale või, veelgi enam, tsensorile. Paljud Vene töösturid, näiteks Jukose asutajad, nägid oma äri oivalist kasvu. Nüüd on mõned neist vanglas või eemale hirmutatud. Kurnatud, kuid edasipüüdlikule rahvale elutähtis majanduskasv oli presidendikampaania keskseks teemaks.

Inimesi ei saa kasvu osas tüssata, sest nad tunnevad oma rahatasku sisu. Küll aga võib manipuleerida nende arusaamisega sellest, kas kasvu toojad on Hodorkovskid või Putinid. Ja tundub, et kasvu ei omistata mitte neile, kes seda toodavad, vaid neile, kes selle eest karistavad. Putini ja tema kildkonna äriks on poliitika. Need inimesed, keda on vorminud julgeolekuteenistus, on tarvitusele võtnud mõiste ?poliitiline tehnoloogia?.

Need ?tehnoloogiad? ulatuvad püünisparteide loomisest ja vastaste seaduslikust tagakiusamisest valede arvamusküsitluste avaldamise ja valimistulemuste võltsimiseni. Uus asi on seejuures see, et neid ?tehnoloogiaid? koordineerib presidendi administratsioon. Kõige edukamaks näiteks oli Kodumaa partei loomine presidendi administratsiooni poolt kaks kuud enne parlamendivalimisi, mis tõmbas ära protestihääled liberaalsetelt parteidelt ja kommunistidelt. Kaks kuud pärast võitu partei lagunes.

Vene poliitikaeksperdid, avaliku arvamuse spetsialistid ja konsultandid panevad kõik edusammud ja läbikukkumised Vene poliitikas ?poliitiliste tehnoloogiate? arvele. Nende elukutse on viimastel aastatel nii oluliseks muutunud, et Venemaal tähistatakse nüüd 25. veebruaril poliitilise konsultandi päeva.

Tänavu vallandas Putin sel päeval Venemaa ettevõtlusreformide arhitekti, peaminister Mihhail Kasjanovi, justkui tähistades ?poliitilise tehnoloogia? ülekaalukat mõjuvõimu. Selline valitsemisstiil suretab pikemas perspektiivis nii majanduskasvu kui demokraatiat.

© Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:21
Otsi:

Ava täpsem otsing