Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti on Iraagis, sest usub olukorra paranemist
Võrreldes aastataguse ajaga, kui võeti vastu otsus kaitseväelaste saatmise kohta konfliktijärgsele julgeoleku tagamise missioonile, on arutelu missiooni eesmärgipärasuse ning pikendamise kohta teravam.
Põhjusi ei ole tarvis kaugelt otsida ? mullu oktoobris-novembris pingestunud olukord, esimesed haavatasaamised ning nooremseersant Andres Nuiamäe hukkumine 28. veebruaril on meid kõiki järelemõtlikuks teinud.
Olukord Iraagis võib veelgi pingestuda, eriti arvestades kava anda suvel võim tagasi iraaklastele. Nagu eelmise nädala sündmused on näidanud, püüavad erinevad rühmitused olukorda võimalikult teravaks ajada. Ei ole juhus, et seda teevad need religioossed ja poliitilised jõud, kelle toetust demokraatlike valimiste tingimustes ei hinnata kuigi kõrgeks. Seega saab toimuvat vaadata ka kui püüdu võita endale relva jõuga tuleviku Iraagis positsioon, mida demokraatlike vahenditega ei saa saavutada. Ühiskond, mis on pidanud allasurutuna taluma türanlikku diktatuuri, ei avane päevapealt.
Kuid Eesti on teiste riikide kõrval julgeolekut ja stabiilsust loomas lootuses, et üsna pea saab Iraagi rahvas ise otsustada, kuidas tulevikku ehitada. Me ei teeks seda, kui me ei usuks olukorra paranemisse. Iga sõdur, ametnik, arst ja ehitaja, kes elu ja tervisega riskides Iraagi ülesehitustöösse oma panuse annab, teab, et järjepidevus ning eesmärgipärasus on peamised tagatised inimväärse ühiskonna rajamisel. Eesti kaitseväelased on Iraagis teeninud ligi kümme kuud, nende praegune mandaat lõppeb 20. juunil.
Veel mõni aeg tagasi ei olnud Eesti otsused meie endi teha. Täna on. Ja siia, kus me täna oleme, on meid toonud just nimelt oskus mõelda ja käituda riigina. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhisuunad on olnud kõigi Riigikogu koosseisude ning valitsuskabinettide jaoks üheselt mõistetavad. Baastekstid, mis on välis-, julgeoleku- ning kaitsepoliitika luustik, on olnud kantud järjepidevusest.
Muutumatu on olnud põhimõte, et Eesti panustab rahvusvahelisse kriisireguleerimisse kui võrdne võrdsete seas ? loomulikult vastavalt meie võimalustele. Meie poliitika on alati olnud kantud arusaamast, et Eesti riigi julgeolek algab juba teisel pool meie riigipiiri. Eeldan, et Riigikogu lähtub missiooni pikendamist sätestava otsuse vastuvõtmisel just sellest põhimõttest.
Kõigi eelduste kohaselt antakse võim iraaklastele üle suvel ? 30. juuniks on ette nähtud võimu ülevõtmine valitseva nõukogu poolt. On siiski selge, et rahvusvaheline kohalolek Iraagis on paratamatu ka pärast 30. juunit. ÜROs toimuvad ettevalmistused uue resolutsiooni teksti koostamiseks, mille sisu selgub täpsemalt mais-juunis.
Seejuures peetakse silmas ka Iraagi rahva esindajate huve ning eesmärke. Euroopa suurriigid, mis praegu ei osale 35riigilises koalitsioonis, kaaluvad koalitsiooniga liitumist. Täna reguleerib rahvusvaheliste jõudude, ka Eesti sõdurite kohaolu Iraagis ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1511 16. oktoobrist 2003. Selles kutsutakse liikmesriike panustama kõigi võimalike vahenditega julgeolekukeskkonna parandamisse ning ülesehitustöösse Iraagis. Resolutsioon vaadatakse üle hiljemalt oktoobris ning see ÜRO mandaat on seotud poliitilise protsessi edusammudega Iraagis.
Autor: Margus Hanson