Kaks omanäolist maasturit

Meeldiv on tema juures just see, et tagaosaga ei ole tehtud lihtsalt n-ö kirvetööd, vaid kastiosa on kujundatud stiilsemgi kui ülejäänud auto.

Ka Land Rover Freelander on tuntud nimi, kuid see auto läbis äsja uuenduskuuri ja sed nii seest kui väljast ning müüjagi on nüüdsest teine. Senise United Motorsi asemel müüb teda Info-Auto, mis on ka igati loogiline: kui varem kuulus Land Rover BMW-le, siis nüüd Fordile.

Üks on aga selge, mõlemad uustulnukad on igati omanäolised sõiduriistad, millele teist täpselt samasugust kõrvale leida on üsna raske.

SsangYong Musso on Eesti turul juba vana tegija. Tõsi, enamasti on teda müüdud küll Daewoo nime all, kuid vahet pole, mis märk auto kapotil ilutseb, kui auto jääb samaks.

Küll aga on tema uus pikapversioon Musso Sports igati tähelepanuväärne seetõttu, et sisemus on tal täpselt nagu igal teisel maasturil (või isegi sõiduautol), ehk siis viiekohaline ja täismugavustega, tema taga on aga veokast, mis võimaldab teda kasutada näiteks ettevõtluses praktilise tarbeautona ja kolmandaks on ta oma loomult täiesti teovõimeline maastikuauto, millel olemas aeglusti, nelikvedu ja muu selline. Lisaks on tema tehnilises passis tüübitähisena kirjas M1G ehk tarbesõiduk, mille pealt ettevõtjal teatav maksusoodustus. Ilma käibemaksuta algab auto hind juba 253 300 krooni piirimaadelt.

Ja tõtt öelda, ega väliselt esimese hooga arvakski, et tegemist on sellesama vana Mussoga, sest ta näeb välja märgatavalt silmatorkavam ja stiilsem. Tänaval sõites keeravad igatahes nii mõnedki pead.

Kapoti all tiksub seesama vana hea 2,9-liitrise Mercedese mootori baasil valminud mootor, mille läbisõitu mõõdetakse reeglina mitte sadade tuhandete, vaid suisa miljonite kilomeetritega. Ei ole ta pirtsakas kehva kütuse ega muu suhtes, anna aga takka. Mis sest, et plagiseb nagu vana hea mersu ikka.

Tegelikkuses pole tema mootoriplagingi nii häiriv, kui esimese hooga arvata võiks. Müra salongis on piisavalt hästi summutatud ning esimestel kilomeetritel häirib pigem veidi umbmäärane käigukang, kuid juba üsna ruttu harjub ka sellega.

Selge erinevus teiste pikapidega tuleb aga esile just siis, kui ronida tema tagaistmele. Reeglina on n-ö topeltkabiiniga pikapide tagaosa reisijatele üksnes hädaabivariandiks, ehk suhteliselt kõvade istmete ja väikese põlveruumiga, rääkimata kitsukestest ustest. Musso Sportsil on tagarida peaaegu nagu tavalisel sõiduautol. Korralik lai uks, pehmed ja mugavad istmed, ruumi kah mitte just laialt, aga piisavalt kindlasti. Eks oma osa mängib siin seegi, et tavalise Mussoga võrreldes on pikapi telgede vahe 125 mm pikem ja kogupikkuselt edestab ta koguni tavamaasturit 30 cm võrra.

Pisut jätab soovida auto sisemus, sest see pärineb just nendest aegadest, mil esimene Musso 90ndate keskel ilmavalgust nägi. Samas, maasturite puhul on sisedisain üsna viimane asi, millele tähelepanu pööratakse. Võtame kasvõi G-klassi Mercedese või Land Rover Defenderi, millel puhul on ?armatuuridisainerite? käekiri pärit teise maailmasõja järgsest ajast.