Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ratsutamine ei saa kunagi päris selgeks

Ketlin Priilinn 30. aprill 2004, 00:00

Kivisaare ratsatalu perenaise Ülle Rinki sõnul on ratsutama õppimise kiirus väga individuaalne. ?Üldjuhul õpivad kiiremini need, kes on juba ka varem tegelenud mingisuguse spordialaga ning kelle füüsiline vorm on seetõttu parem kui päris nullist alustajal,? leiab Rink.

?Algajatel soovitaksin esimesteks katseteks valida Eesti või Tori tõugu hobuse. Nendega on pehme selja tõttu kõige parem õppida.? Rinki sõnul tuleb hobustega ümber käia sõbralikult, kuid ka ettevaatlikult. ?Tasub meeles pidada ja arvestada, et hobune kardab kõike uut. Näiteks võib ta paanikasse sattuda ja perutama hakata, nähes teel lebavat suurt kivi või veelompi. Siis tuleb talle seda rahulikult näidata ja selgitada, et mingit ohtu ei ole.? Hobused võivad jalahoobi anda vaid hirmust, kui on kinni seotud ega saa ära joosta. Tavaliselt ehmunud hobune põgeneb.

Ka Miko ratsatalu perenaine Margit Rändur nõustub, et tavalisest inimesest saab ratsutaja ainult sel juhul, kui tal on ratsutamise vastu tõeline huvi. ?Enamikule trenniskäijatele on hobused juba väiksest peale sümpatiseerinud ja see on neid ka ajendanud trenni tulema. Kui inimene ei tea, kas talle see ala sobib, siis ta tuleb trenni, proovib mõnda aega käia ja see selgub üsna kiiresti, kas ta tõesti tahab sellega tegeleda,? räägib ta. Laste puhul selgub nende tõeline huvi tavaliselt pärast esimest kukkumist, lisab Rändur. Paljud löövad tema sõnul kartma ega tulegi trenni tagasi. ?See näitab, et tahe ei ole kartusest üle ja järelikult ei ole ratsutajapisikut sees,? lisab ta. Kui aga hobustega on juba tegelema hakatud, siis ei suuda sellest terve elu loobuda, nendib Rändur.

Elementaarõppe kestus on väga individuaalne. Mõned saavad hobusega kontakti esimese tunniga, teisel kulub jälle mitu kuud. ?Kui inimene käib aastaringselt mõned korrad nädalas trennis, peaks kergemad asjad selged olema kindlasti aastaga. Lapsed hakkavad tihtipeale juba pärast aastast õpet oma esimesi takistussõiduvõistlusi tegema,? räägib Rändur. Kõige tähtsam on tema sõnul kogemus: kui sõita kogu aeg ühe ja sama rahuliku hobusega, siis ei saa kogemusi ja oskusi, mis tuleksid närvilisema ja äkilisema hobusega. ?Seetõttu võib juhtuda, et kui paned tubli ja kõrvalt vaadates juba oskaja inimese rahuliku hobuse seljast äkilise selga, kukub ta sealt juba esimese kiirema liigutuse peale alla või ei oska hobusega kuidagimoodi suhelda,? selgitab Rändur.

Kuusekännu ratsatalu perenaise Annika Lemberi sõnul saavad huvilised harjutada ratsakoolides. Paljudes tallides pakutakse kümnetunniseid pakette ning need on tavaliselt hinna poolest pisut soodsamad kui iga tundi eraldi ostes. ?Ma väga soovitan neid pakette, kuna väike lihasvalu lihastes, mille olemasolu isegi nii mõnigi hästi treenitud inimene ei osanud aimata, käib esialgu asja juurde, see võib esialgu hirmutada ja asi jääbki pooleli. Kui aga tundide eest on makstud, motiveerib see jätkama,? kinnitab Lember. Kümme tundi korraliku treeneri käe all peaks andma ettekujutuse ratsutamise olemusest ? kindlasti osatakse hobust peatada, teha kergemaid juhtimisharjutusi ja traavida, mõni uljam on ehk juba ka galoppi proovinud, lisab ta. ?Loomulikult ei tee see kümme tundi sadulas veel kellestki täiuslikku ratsutajat. Ratsutamine ongi seepärast väga huvitav harrastus, et see ei saa kunagi päris lõplikult selgeks, ikka leidub mõni eriline hobune, kellega on põnev sõita,? väidab Lember.

Triin Vahimets Ado ratsatalust leiab, et peale tahtejõu ja tõelise huvi on tähtis ka ratsutamiskoha või talli valik. Väga oluline on treeneri asjalik ja mõistlik suhtumine algajasse. Kui algaja ei tunne ennast ratsakoolis hästi, soovitaks kindlasti kohe teist kohta proovida, soovitab Vahimets. ?Elementaarõppe kestus oleneb eesmärgist ja õpilasest endast ning selle kohta on paljudel erinev arvamus. On pakutud kümmet ratsutamistundi, kuid mõni on öelnud, et enne tuleb 40 korda kukkuda. Mida parem, osavam ja rahulikum hobune, seda lihtsam on ratsanikul õppida uusi asju,? leiab Vahimets.

Nancy Ratsaspordiklubi omaniku, lauljatar Nancy Rinki sõnul sõltub ratsutama õppimine konkreetsest inimesest. ?Kõik oleneb inimese valmisolekust. Tihti hakatakse ratsutamist kartma pärast esimest kukkumist. Siis on ainult kaks võimalust ? kas saada oma hirmust üle või loobuda ratsutamisest lõplikult,? leiab Nancy. Tema väitel tunnevad paljud esialgu hirmu ka hobuste ees. ?Hobuseid ei tasu karta, kuid kindlasti tuleb nendega olla ettevaatlik. Näiteks ei tohi neile kunagi anda toitu sõrmede vahelt, vaid ikka peopesalt. Vastasel juhul võib hobune sõrmed otsast hammustada.?

Samuti leiab Nancy, et kunagi ei tasu võõrast hobust ilma omaniku loata puutuma minna. ?Tihti näen, kuidas lastega emad jalutavad hipodroomil ning lasevad lapsel hobuseid paitada. Nad ei mõtle aga sellele, et hobune on siiski loom ning tema käitumine võib olla ettearvamatu.?

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:40
Otsi:

Ava täpsem otsing