Dividendi sundjagamine halvendab ärikeskkonda

Erki Urva 21. mai 2004, 00:00

Äriseadustikku kavandatav muudatus, millega pannakse aktsiaseltsidele kohustus jagada vähemalt pool kasumi jaotamiseks kõlblikust summast välja dividendina, on tsiviliseeritud maailmas ilmselt ainulaadne.

See ettepanek ei tulene just kõige adekvaatsemast arusaamast reaalse ärielu ja ettevõtluse kohta. Märkimisväärne on ka see, et Eestis on viimasel ajal tavaks saanud mitmete vaieldavate seadusemuudatuste põhjendamine just väikeaktsionäride kaitse vajalikkusega.

Mida tooks sellise idee ellurakendamine? Esiteks, maksukoormuse tõusu. Sisult tähendaks see samm taganemist senisest investeeringute tulumaksust vabastamise poliitikast, sest väga paljusid ettevõtteid sunnitaks ettevõtte kui terviku ärihuvide vastu dividende välja maksma ning nendelt dividendidelt ka tulumaksu kinni pidama. Selle asemel, et kasum hoopis ettevõtte arendamisesse ning investeeringutesse suunata.

Teiseks kahjustaks see oluliselt Eesti investeerimiskliimat ning konkurentsivõimet maailmas.

Eriti huvitavad võiksid olla analüütikute kommentaarid näiteks Eesti riigi ja Telia-Sonera suhete kontekstis. Kui üks pool ei paku Eesti riigile aktsiate eest ja dividendina piisavalt suurt summat, siis teine pool algatab seadusemuudatuse, millega saaks sundida oluliselt suurendama Telekomi poolt väljamakstavat dividendimäära? Asi lõhnab lausa rahvusvahelise skandaali järele.

Kolmandaks seaks see sisse tänase päeva huvidest lähtuva vähemuse diktaadi ettevõtte pikema ja strateegilise huvi eest seisva tuumikinvestori üle (see on paraku küllalt sageli esinev olukord).

Neljandaks viiks see pankrotti mitmed ettevõtted, kus aktsionärid ei ole tuleviku suhtes ühte meelt. Dividendide ja sellele lisanduva tulumaksu vägivaldne väljamaksmine tekitaks enamikule ettevõtetest suuri likviidsusprobleeme, mille käsitlemine pole kindlasti kõikidele firmadele jõukohane.

Viiendaks, see suurendaks päevapoliitiliste otsuste mõju ettevõtete arengule. Sisuliselt allutataks kohaliku või keskvalitsuse diktaadile ettevõtted, kus riiklikul või munitsipaalkapitalil on vähemusosalus. Ka näiteks Estonian Airi puhul, kus riigile kuulub vaid 34% aktsiatest, osutuks valitsusel võimalikuks oma tahte pealesurumine eraaktsionäridele.

Rõhutan, tegemist on teoreetilise võimalusega, mille realiseerumist me hetkel väga tõenäoliseks ei pea, kuid mis võiks muutuda reaalseks mõne tulevase valitsuse korral. Loomulikult ei lisa see eraaktsionäridele kindlust; veelgi enam, see vähendaks oluliselt nende investeeringu väärtust.

Kuuendaks, ilmselt läheks selline seadusemuudatus, kui see tõesti peaks vastu võetama, vastuollu paljude aktsionäridevaheliste lepingutega (k.a nendega, kus üks lepinguosaline on Eesti Vabariik) ning õiguspärase ootuse põhimõtetega. See tooks kindlasti kaasa mitmeid kohtuprotsesse, kus üks osapool oleks kahjutekitajana Eesti Vabariik.

Ja kõige lõpuks ? Eesti Vabariik oleks palju parem riik, kui valitsus aktiivselt mõtleks sellele, kuidas kõikide aktsionäride huve kaitsta, luues võimalikult parema ärikliima. Meie seadustes on juba praegu piisavalt mehhanisme, mis kaitsevad väikeaktsionäre. Valdav osa neist väikeaktsionäridest on vabatahtlikult valinud selle staatuse (kehtivate seaduste raames) ja ma ei näe mingit põhjendust, miks peaks selles osas midagi niivõrd radikaalselt (et mitte öelda ülimalt ebademokraatlikult) muutma hakkama. Sellise muudatuse elluviimise tagajärjed oleksid Eesti majandusele rängad.

Minu soov on, et need ressursid, mis suunatakse mittevajaliku seaduse loomisele, kasutataks parem tänavate remondiks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:28
Otsi:

Ava täpsem otsing