Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes külvab tuult, see lõikab tormi
Valitsus soovib veel enne Riigikogu suvepuhkust võtta vastu uue töölepingu seaduse, kuigi eelnõu on toores ning tasakaalust väljas. Soovil kiirustada puudub loogiline põhjendus. Täiendati ju kehtivat seadust 1. maiks nii, et see on kooskõlas ka nende kaheksa eurodirektiivi nõudega, mida Eestis varem ei rakendatud. Lisaks pole veel alustatudki rakendusseaduse kirjutamist, kuigi mullusügisene kolmepoolne kokkulepe seadis selle uue töölepingu seaduse vastuvõtmise kohustuslikuks eeltingimuseks.
Eelnõus puudub tasakaal. Töötajate kohustusi ja vastutust suurendatakse, tööandja oma vähendatakse. Nii lühendatakse etteteatamistähtaegu ja vähendatakse hüvitisi töölepingu korralisel ülesütlemisel. Sanktsioone ei nähta ette isegi tööandjale, kes kohtleb töötajat või tema lähedasi ebaväärikalt. Eelnõu näeb töökohustuste rikkumise korral töötajale ette leppetrahvi ja kahju hüvitamise, samas puuduvad karistused tööandja suhtes, kes nt ühepoolselt muudab töölepingu tingimusi. Kõik see ei haaku kuidagi sotsiaalministri väitega, nagu lähtuks töölepingu seaduse eelnõu töötaja ja tööandja võrdsuse põhimõttest.
Soovides suurendada töötajate sõltuvust tööandjast, on eelnõu autorid jõudnud absurdi. Nimelt annab eelnõu tööandjale võimaluse nõuda töötajatelt tekkinud kahju kollektiivset hüvitamist viisil, mis eirab ametiühingute ja tööandjate kokkulepet. Ku-na tööandjalt ei nõuta konkreetse töötaja süü tõendamist kahju tekkimises, kehtestatakse töötajatele pealesunnitud ?ringkäendus?. Pehmelt öeldes annab selline seadusesäte väära signaali. Kui töötaja on sunnitud puudujäägi kinni maksma ka juhul, kui tema seda ei põhjustanud, kas maksab siis imestada, kui ta ühel hetkel annab järele ahvatlusele osaliseltki ?tagasi võtta? summad, mis tema palgast ebaõiglaselt kinni peetud on? Võitlusest seadusesätete vastu, mis risustavad töösuhteid, peaksid olema eluliselt huvitatud ka tööandjad. Jätkuvad äärmiselt küünilised katsed seadustada lisavõimalusi töötajate tagatiste (vallandamishüvitiste, etteteatamistähtaegade) vähendamiseks kollektiivlepingutes. Seda põhjendatakse sooviga tekitada tööandjates huvi sotsiaaldialoogi vastu. Miks peaks tööandjast sõltumatu ametiühing sõlmima sedalaadi kokkuleppeid, millega pealegi kaasneb kohustus tagada töörahu? Ilmselt on jõude, kelle eesmärk on ?kergendada tööandjate väljakannatamatult rasket elu? tööandjale kuulekate, nn kollaste ametiühingute asutamise teel. Vaid superdemagoog võib väita, nagu muudaks tänasest töölepingu seadusest märksa liberaalsem eelnõu töösuhted jäigaks. Ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO võrdlev uuring tõestas ühemõtteliselt, et Eesti tööturg on vägagi paindlik. Küll aga on Eesti tööandjatel veel väga palju ära teha võimaluste loomisel töö- ja pereelu ühitamisel.
Töötajate niigi tagasihoidlike tagatiste kärpimine ei loo uusi töökohti. Eesti ühiskonnal on aeg jõuda oma arengus staadiumi, kus hakatakse tunnistama stabiilsete töösuhete tähtsust ühiskonna kui terviku seisukohast. Töötaja ja tööandja on töösuhetes võrdsed partnerid vaid formaal-juriidiliselt. Tegelikkuses on töötaja nõrgem: kas tal on töökoht ja milline on tema sissetulek. Ettevõtja otsus, kas anda tööd konkreetsele Katile või Matile, võib olla vägagi subjektiivne.
Kui uus seadus muudab töötajate seisundi väljakannatamatuks, jõuavad tööinimesed kiiresti tõdemuseni, et neil pole kaotada midagi peale ahelate. Iirimaa jõudis paljuräägitud ühiskondliku kokkuleppeni alles siis, kui kuhjunud sotsiaalsed pinged leidsid väljundi aktiivses streigivõitluses.
Seaduspära, et surve tekitab vastusurve, toimib ka töösuhetes. Mida jõhkrama surve alla töötajad seatakse, seda valusam saab olema tagasilöök. Kahtlemata kutsub tööandja omavoli välja töötajate teravamad väljaastumised. Eestis võiks olla niipalju tervet mõistust, et õppida teiste vigadest. Seepärast nõuavad ametiühingud jätkuvalt, et töölepingu seaduse vastuvõtmisega ei tohi kiirustada ning valitsusel tuleb ilmutada head tahet muuta eelnõu ideoloogiat nii, et tööleping tagaks töötaja kui töösuhte nõrgema osapoole kaitse.
Autor: Harri Taliga