Lustimist vaimukalt Rossinilt

Sünnilinna järgi ?Pesaro luigeks? kutsutud Itaalia eredaim koomilise ooperi meister Gioacchino Rossini paistis silma sellega, et kuulaja maitset tabades lõi ta muusikat erakordse kiiruse ja kergusega, komponeerides 23 aasta jooksul 36 lavateost. Esmakordselt saab eesti publik kohtuda 1813. aastal Veneetsias esietendunud Rossini noorpõlveteosega, millesse helilooja, kättemaksuks teda kiusavale impressaariole, kirjutas provotseerivaid muusikalisi nalju.

Lühifarsi tegevus toimub 19. sajandi alguses ühes Itaalia linnas isand Gaudenzio majas, kelle hoolealune Sofia armastab Floreville?i ja lõpuks temaga ka abiellub, pärast noorte ja vanade kemplemist, pettusi ja segadusi, nagu farsile kohane. Eestikeelne ettekanne kergendab loodetavasti tegevuse jälgimist.

Ooperi toob välja Berliini Hanns Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis muusikateatri lavastajaks õppiv Liis Kolle, kelle jaoks on see lavastajadebüüt Estonias. Noore lavastaja sõnul on tegemist meelelahutusliku ansambliooperiga, hoogsa, dünaamilise looga, milles olulisel kohal tantsuline liikumine ja karakterikujundus. Vokaalselt on ooper nõudlik, eeldades rossinilikku kergust ja liikuvust. Kuigi teos ei kuulu Rossini mängitavaimate ooperite hulka, on siin suure meistri kaunid meloodiad koos temale omase fantaasiarikkuse, tempo ja säraga.

Rahvusooperi Sümfooniaorkestrist teeb kaasa kammerkoosseis. Viiuldajatele on Ros-sinil avamängus lisaülesanne. Nad peavad poognaga vastu noodialuseid rütmi lööma. Omal ajal tekitas see suurt elevust. Kui sõpradele vingerpussi mängivat, muusikalisi üllatusi ja muretult nautlevat elustiili harrastavat heliloojat kritiseeriti, siis küsis ta vastu, et mida siis muud oodata inimeselt, kes on sündinud 29. veebruaril.

Autor: Kersti Inno