Detailplaneeringu kehtestamine tuleb otsustada kiiresti

Kristina Uuetoa-Tepper 22. juuni 2004, 00:00

laneerimisseadus ei sea kohustuslikke tähtaegu algatatud detailplaneeringu koostamisele, vastuvõtmisele ja kehtestamisele. Vastuse küsimusele, millal planeerimismenetluse osaks olev toiming tuleb sooritada või otsustus langetada, peaks andma vastava linna või valla ehitusmäärus.

Suuremate linnade ehitusmäärused ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust koostatud ja linnavalitsuse vastu võetud detailplaneeringut konkreetse tähtaja jooksul kehtestada. Nii võib detailplaneering läbida avaliku arutelu ja olla heaks kiidetud maavanema poolt, kuid sellele vaatamata ei langeta volikogu otsust planeeringu kehtestamise või sellest keeldumise kohta. Põhjuseks võib olla näiteks puhkuste periood või poliitiliselt ebasobiv hetk. Kuigi detailplaneeringu kehtestamisele kehtib haldusmenetluse seadusest tulenev põhimõte menetluse võimalikult kiireks läbiviimiseks, on see praktikas jäänud sisulise tähenduseta.

Tänaseks on riigikohus andnud seisukoha, mida tuleb kõigil kohalikel omavalitsustel arvestada. Riigikohus leidis, et selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt kuus kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk aeg, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Planeeringu selline kehtestamine on oluline menetlusviga, mis võib viia ebaõige lahenduseni (nr 3-3-1-28-04). Viidatud kohtulahend on oluline just seetõttu, et seni oli isikutel õigus esitada oma ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringulahenduse kohta kuni detailplaneeringu avaliku väljapaneku lõppemiseni.

Hilisemaid argumente ei pidanud kohalik omavalitsus arvestama. Nüüd on aga väljendatud põhimõtet, et kui detailplaneeringut ei ole pika aja jooksul kehtestatud, tuleb korraldada uus planeerimismenetlus. Selle läbiviimisel on kõigil uus võimalus oma seisukohti lahenduse osas avaldada. Seega saavad sõnaõiguse uued huvitatud isikud (kinnistute uued omanikud). Samuti saab esitada faktilise olukorra muutumisest tulenevaid vastuväiteid (nt kinnistu kasutusotstarbe muutumine). Selline lahend paneb kohalikule omavalitsusele suurema vastutuse ja koormuse, teisalt aga välistab detailplaneeringutega viivitamise, kus jääks kaitseta nende huvid, kellel on pärast planeeringu koostamist ja avalikku väljapanekut tekkinud seos planeeringuga.

Tähelepanuväärne on riigikohtu tõlgendus planeerimisseaduse § 26 lõikest 1, mille kohaselt ei pea isik, kes leiab, et detailplaneeringu kehtestamise otsus on vastuolus õigusaktiga, kohtusse pöördumisel tõendama, kuidas see rikub konkreetselt tema õigusi. Nii võimaldatakse paremini kontrollida planeerimisotsustuste õiguspärasust. Halduskohtumenetluse seadustik lubab juba kaebuse esitamisel taotleda detailplaneeringu kehtestamise otsuse peatamist kohtuvaidluse ajaks, mille rahuldamisel ei tohi kuni kohtuotsuse jõustumiseni ehitust alustada.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:33
Otsi:

Ava täpsem otsing