Septembris jõuab kinolinale 30 minutit vaikust

Juuni viimasel õhtul võetakse Vene Draamateatris esimesena üles massistseenid ning kombekate tööinimeste jaoks hilisöösel astuvad kaamerate ette filmi peategelasi mängivad Guido Kangur, Andrus Vaarik ja Merle Palmiste.

?Ma loodan kella üheks vast ikka lõpetada,? mõtiskleb vahetult enne grimmilaua taha istumist Palmiste, kes filmis mängib enesekindlat ja edukat orkestri mäned?eri. Tegelikult algab Merle esimene võte alles öösel kell 1 ning pillid pannakse kokku varahommikul kell neli. Ennelõunal peab näitlejanna taas värskena Chicago proovis särama. ?Ainus asi oligi see aegade klapitamine, aga õnneks sobivadki nii mulle, Andrusele kui Guidole öised ajad.?

Pühapäeva hilisõhtul alustatakse Tallinki hotelli kümnendal korrusel kella kümne paiku tööpäeva ettevalmistamisega. Peale 11 pole võttega veel alustatud, oodatakse Vaarikut, kes on kuhugi kadunud. Kellegi muretsemise peale, kas Andrus ikka teab, et täna võte on, astubki Vaarik sisse ning mäng võib alata. Filmitakse Palmistet ja Vaarikut, kes lööb talle ligi. Kangur istub samal ajal põrandal, seljas dirigendi koduruuduline särk ja vaatab ilma hääleta Euroopa Meistrivõistluste finaali.

?Täna läheb ilmselt kuueni välja,? seletab optimistlikult filmi monteerija Jaan Laugamõts. ?No ikka juhtub nii, et planeeritust läheb vähemalt kaks tundi üle. Täna on tegelikult kolmeni plaanis.?

?Filmis lähebki alati kaua aega,? on Palmiste võtte vaheajal lihapirukat näksides rahulik ja rõõmsameelne. Pealegi, rõhutab Vaarik, et seekord tehakse filmi sõpradega koos ning see annab asjale lisaväärtust.

?Mind väga köidab see, et kõik on uued ja noored tegijad, alates grimeerijast,? sõnab Kangur. ?Ma olen üldse vähe filmi teinud ja eriti noortega on see päris huvitav kogemus.?

?Ei ole mul öö ja päev sassis,? ohkab Vaarik siiski pisut väsinult kella poole ühe paiku öösel filmimise vaheajal. ?Mu elu ongi praegu üks lõputu päev. Õnneks järgneb sellele kohe ka lõputu öö,? lisab ta naeratades. Vaarik on terve ööpäeva järjest jalul olnud, esmaspäeval esietendub Palamusel tema lavastatud Neil Simoni komöödia ?Klatsh?.

Kella üheks on lihapirukad kööginurgas otsas, Tallinki hotelli presidendisviit hingatavast õhust üsna tühi ning pro?ektorivalgusest kuum. Aga võte läheb edasi, magama saavad tegijad sel hommikul alles umbes kuue paiku.

Pärast 30-aastast eemalolekut saabub kodumaale tagasi kuulus dirigent, et rahus ja vaikuses tähistada oma 50ndat juubelit. Kontserdist on oma visioon orkestri sponsoril, kes soovib kontserdi taustal kuulda oma raudteefirma möödasõitvate rongide helisid. See idee aga ei meeldi dirigendile.

Mis lõpuks juhtub ja kuidas vastuolu laheneb, seda näeb laiem avalikkus septembris, mil üle Euroopa jõuab kinolinadele noorte filmitegijate ühisprojekt, kus kaheksast 10-minutilisest lühifilmist pannakse kokku üks tervik.

Eestipoolse lühifilmi ?30 minutit vaikust? stsenaristideks on esmakordselt kevadel Belgias konverentsil kohtunud soomlane Timo Lehti ning eestlane Ove Musting. ?Vaatasime seal Belgias soomlasega üksteisele otsa ja saime aru, et oleme ühesugused põhjamaa ahvid,? seletab 27-aastane Musting muiates, miks ta just soomlasega koos stsenaariumi kirjutama juhtus.

Eesti osa võtted algasid eelmise nädala kolmapäeval ning lõppesid teisipäeva õhtul. Kõigi lühifilmide sisu on erinev, kuid neid ühendavad kolm asja: igas filmis peab olema telefonikõne, sms ja raudteejaam.

?Kurat, kui veel vaid raha ka oleks,? ütleb Musting ohates ning seletab, et ei Eesti Kultuurkapital ega Filmi Sihtasutus ei pidanud nende projekti toetuse vääriliseks. ?Meie toetused on naeruväärselt väikesed. Kõige hullem ongi see, et nad ei põhjenda, mis on puudu, et noor ja roheline tegija oskaks järgmine kord oma projekti teistmoodi teha.?