Kas muundkultuurid on vajalikud?

Marek Strandberg 21. juuli 2004, 00:00

Esimene küsimus, mis mul muundkultuuride (GMOde ehk geneetiliselt muundatud organismide) kasutamisest rääkides tekib, on küsimus nende vajalikkusest. Miks leitakse, et muundkultuure tuleks kasvatada? Nende loojad ütlevad, et see rikastab inimeste toidulauda ja võimaldab toime tulla näljahädaga. Üllad väited ju!

Toidulaua vaesumine on seotud asjaoluga, et majanduslikud suhted ja turunõudlus on keskendunud väheste liikide ja nende valitud liinide kultiveerimisele.

Majanduslike ja kaubanduslike probleemide lahendus ei saa iialgi olla uutes taimesortides. Ökosüsteem Maal toimib liikide rohkuse ja nende omavaheliste suhete mitmekülgsuse kaudu, mitte liikide universaalsemaks muutumise kaudu.

Nii ei lahenda ega leevenda valgupuudust mitte uue ja rohkem valku (proteiine) tootva kartuli (protato) kultiveerimine, vaid põllumajandusharjumuste muutmine. Taime- ja loomakasvatus peab muudetama tasakaalustatuks ja vastavaks inimeste tegelikele toitumisfüsioloogilistele vajadustele.

Tänases maailmas on põllumajanduse suurimaks keskkonnamõjuks mulla struktuuri vaesumine ja muldade hävimine, mida põhjustab tasakaalust väljas põllumajandus. Muundkultuuride kasutuselevõtt vaid süvendab seda. Nii on ainsaks täna teadaolevaks mulda säilitavaks põllumajandustehnoloogiaks mahepõllumajandus. See pole sama, mis massiteadvuses levinud arusaam vähese kunstväetise ja mürgiga kasvatamisest.

Tegemist on tehnoloogiaga, milles taimede hävimist ja kahjustumist haiguste ja putukate tõttu välditakse looduslikku mitmekesisust (kasvatavate söögitaimede hulka) suurendades ja põllumaid mosaiiksemaks muutes. Mahepõllumajanduses on taime- ja loomakasvatuse tasakaal see, mis sõnniku aruka taaskasutusega tagab nii toitainete piisavuse kui ka mullastruktuuri säilivuse. Tänapäevane mahepõllumajandus tagaks kindlasti enamiku Eestis elavate inimeste toiduvajadusest nii vajatava energia kui ka kvaliteedi osas.

Eesti põllumajandusminister leidis aga küll mahti lobiseda mahepõllumajanduse perspektiividest ja võimalustest ning kuulata oma Saksa kolleegi asjakohastest kogemustest. Kohtumisele järgnenud valitsuse istungil andis ta aga heakskiidu muundkultuurina loodud tärklisekartuli kasvatamisele.

Kagu-Aasias on kaubandussuhete ühekülgsuse ja turusurve tõttu muutnud valdavaks kasvatatavaks toiduaineks riis. Selle vähene A-vitamiini sisaldus on tõsiste tervishäirete ja suremuse põhjustajaks. Lahenduseks pakutakse kuldset riisi, mille taim on geneetiliste manipulatsioonidega õpetatud sünteesima A-vitamiini. Tundub ju jällegi väga üllas plaan.

Kas poleks aga arukam ja loomupärasem kaubandusliku surve muutmine ning olukorra taastamine, kus inimesed harrastaksid uuesti paljude erinevate ja kvaliteetset elu tagavate söödavate taimede kasvatamist. Kadunud võtmekimpki õnnestub alati leida sealt, kuhu see kadus, mitte kõige heledama laterna alt, kust seda on mugav otsida.

Teaduse ja tehnoloogia areng ei pea tingimata esile kutsuma nende tehnoloogiate massilist kasutamist ning massikasutuse käigus tegevuste korrigeerimist. Geenitehnoloogial põhineva eluäri olemus on ikkagi soov teenida põllupidajate seniste vabaduste pealt. Põlluharija on siiani olnud vaba paljundama oma põllul kasvanud taimi.

Eluäri olemuseks on teatud geenikombinatsioonide patenteeritavus ning patendiomaniku õigus piirata ja seada tingimusi selliste taimeliinide paljundamiseks. Just see on põhjuseks, miks GMOde vajalikkuse põhjendamiseks on käivitunud üleilmne turustamiskampaania. Ainuüksi maisiliinidele on registreeritud patente üle 300. Igaühe loomismaksumus jääb mitme miljoni dollari suurusjärku. See on reeglina investorite raha, mis ootab tagasiteenimist ja investorid on oma panuseid teinud, kui teadmamehed on seletanud tolle tehnoloogiasuuna tohutut perspektiivi. Seda juba aastakümnete eest.

Ka DDT ? omaaegse ohutuks peetud putukamürgi ? mõju inimese tervisele ei suudetud ette näha. GMOde mõju ökosüsteemile ja inimese heaolule pole ehk samuti paljudel juhtudel teada.

Muundkultuurid intensiivistavad põllumajandust veelgi ? kõrgem hind, lepinguterohkem suhe tootjatega jne ? see aga on taas hävitava mõjuga mullastikule. Miks on aga vaja tarbijatel asju mille peamine vajadus tuleneb asjaolust, et on olemas selle asja tootjad ja selle toote patendiomanikud?

Peale tootja tahte on aga olemas ka ühiskondlik (tarbijate) arvamus. USAs sooviks enamik tarbijaid näha, kas tooteis on kasutatud GMOsid või mitte. Enamik tootjaid aga on selle vastu, öeldes, et selleks pole põhjust kuna need tooted ei erine looduslikest ju millegi poolest. Miks küll pelgavad muundkultuuride loojad-tootjad, et nende miljonid ja miljonid poolehoidjad saaksid uhkustundega süüa progressi sümboliks loetud muundtoitu?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing