Õpetlik eneseleidmislugu krokodillide keskel

Kertu Ruus 30. juuli 2004, 00:00

Tegin otsuse hetkega, kui kuulsin, et saan maikuus paarisaja dollari eest riiki, kus on demokraatlik valitsus, liivarannad ja kus ükski mu tuttav kunagi käinud ei ole.

Hakkan internetis ringi vaatama alles siis, kui piletite eest on makstud. Ja loen, et Costa Ricas algab mais vihmaperiood, mis kestab novembrini. Võtan hirmuvärinal lahti ilmaennustuse oma reisi ajaks ja vaatan sealt ühte ilusana tundunud randa. Vihm, äikesetormid. Vaatan järgmist kohta. Vihm, äikesetormid. Võtan nüüd ette kõik paarkümmend ära toodud Costa Rica randa ja vaatan iga kord tõtt sellesama märgiga ? vihm, äikesetormid. Sellega ma pole arvestanud. Aga ma olen õppinud: kui sa tahad minna troopikasse, siis uuri kõigepealt järele, ega sa ei satu sinna just lühikese vihmaperioodi ajal. Vihmaperiood tähendab siiski tavaliselt päeva esimeses pooles päikest, alles õhtul raputavad paduvihmad katuseid ja uhuvad tänavad porisse. Ja soe on igal ajal.

Pealinnas San Josés üürime lennujaamas auto. Seisan kottidega autot oodates väljas ja kuulen, kuidas taksopakkujad madalaid hindu kiidavad. Üks taksoomanik läheneb kurjakuulutavalt. See on kõige ebameeldivam olukord, mida sa võid ette kujutada ? olla üksi kottidega võõra riigi lennujaamas, nõutu ja haavatav. Tean liiga hästi, kuidas sellised sujuvalt taksosse suunatakse või neile kilo pahna maha parseldatakse. Taksojuht tuleb minu juurde: ?Kihvtid kingad. Kust sa said?? ?USAst,? pobisen. ?Väga kihvtid!? ütleb mees tunnustavalt ja ? haihtub.

Costa Rical on nimelt üks väga hea omadus: kaubitsejad jätavad su rahule. Kes on käinud Egiptuses või Tuneesias, teab, et seda ei maksa alahinnata.

Riigi keskel asuvasse pealinna San Josésse pole mõtet pidama jääda. Me sõidame läände, Nicoya poolsaarele Tamarindosse. Tuleb teha valik, kuigi vaadata oleks mujalgi ? põhja poole jäävad Arenali vulkaan ja rippsillad, idas Kariibi rand, lõunas d?ungel. Aga rahvusparke on kõikjal ? nende all on umbes neljandik Costa Rica pindalast.

Tee peal saab meile selgeks veel kolm olulist asja. Esiteks, ära usu, kui sa loed internetist, et Tamarindo on ?kõigest 50minutilise sõidu kaugusel? San Josést. Tegelikult sõidab sinna mööda kitsaid mägiteid mitu tundi. Meie jääme üldse ummikusse: on maaliline vaadata alla orgu, kus autod looklevad mööda maanteed lõpmatusse.

Teine asi, mis sõidul selgub, on Costa Rica ületamatu umbusk maanteeviitade vastu. Meil on plaan minna üheks ööks populaarsele Jacó rannale. Aga me ei leia maanteel kohta, kust ära pöörata. Me sõidame kaks korda asulatesse sisse, kolm korda mööda maanteed edasi-tagasi, aga Jacó randa viivat teeotsa lihtsalt ei ole olemas ja nii me ei saa ka Jacósse.

Kolmanda õppetunni saame siis, kui hakkame Tamarindosse jõudma. Ma ütlen ?hakkame jõudma?, sest poolsada kilomeetrit tundub olevat selline tore lühike maa, mida suurelt maanteelt ära keerates mõnusalt sõita. Aga õige varsti me mõistame, miks kõigil kohalikel elanikel ja arukamatel turistidel on d?iibid. Sest neil kruusateedel on rohkem auke kui siledat maad. Kui me Tamarindo tänavatele jõuame, kus vihm on pori liikuma ligundanud, ei looda ma enam hotellist kuigi palju. Aga Costa Rica suudab üllatada. Auguparaadi otsas asub väikestest omaette majakestest koosnev luksushotell suure jaheda basseini ja lopsaka pargiga. Fuajeest saadetakse külastajad oma tuppa värsketest puuviljadest segatud kokteiliga.

Maanteedel on aga hea heita pilk kohalike elanike ellu. Seda pole raske teha, sest nad nimelt istuvad oma plokkidest ehitatud neljakandiliste onnide ees ja vaatavad tänavale. Terved perekonnad: mehed, naised, lapsed ja koerad.

Kohalikku ettevõtlust iseloomustab järgmine pilt: räämas laud maantee ääres, kus on peal näiteks avokaadod. Ja selle taga ? tihti vihmas ? istub üksik noormees. Kilomeetreid vasakule ja paremale ei toimu midagi ja sa mõtled, kuidas ta saab niimoodi istuda, ilma et tal oleks lootust millelegi nii loomulikule nagu ülikoolis õppimine, reisimine, teater või veepark.

Costa Rica inimesed on väga lahked, armsad ja lehvitavad sulle. Aga sa ei saa lahti mõttest: miks ometi nad ei tõuse oma ukse eest püsti ja ei püüa kas või veidi oma lagunevat osmikut kõpitseda?

See seletab ka tõsiasja, et Costa Ricas kuulub suurem osa ettevõtlusest välismaalastele. Restoranid, kus me käime, kuuluvad itaallastele, belglastele, argentiinlastele. Hotellid, kus me elame, kuuluvad itaallastele ja kanadalastele. Nagu Mehhiko rannad on ameeriklaste üles ostetud, kuuluvad selle troopilise umbes Eesti-suuruse riigi parimad paigad varsti rikastele välismaalastele, kes on hakanud siin kinnisvara soetama.

Ja kui mul raha oleks, ostaksin isegi Tamarindosse ühe villa. Sest Tamarindos saan ma aru, mida ma siia otsima tulin. Siin on Vaikne ookean, millesse sa võiksid ennast ujuma unustada, kui soolane vesi sul paari tunni möödudes silmi ja kurku söövitama ei hakkaks. Kolme dollari eest võib üürida surfilaua ja veenduda, kui raske on sellel tegelikult püsida.

Õhtul muutub Tamarindo metsikuks. Koht kubiseb surfajatest ? maailma kõige paremas füüsilises vormis inimestest ?, kelle hedonistlik elulaad kiiresti külge hakkab. Sa lähed baari, jood, tantsid ja mängid lauajalgpalli ? ja tunned füüsilisest tervisest pakatava koha seksuaalset energiat. Kuigi siin on turiste kogu maailmast, käivad kohalikud nendessamades baarides ? hotelli laua tagant tuttavad näod löövad sinuga õhtul kokku. Ekstreemsustega harjub kiiresti ? kui mitte väga kõrgel puust tualetiuksel üks tala eest kukub ja kohalik baarmen pakub, et ta hoiab sinu kempsuskäimise ajal tala väljastpoolt uksel ees, siis nõustud sa pikemalt mõtlemata.

Ühelgi restoranil pole seinu, sest lagedest selles kliimas piisab. Toit on mõnes kohas suurepärane, mõnes kohas kehvem, aga kokteilid on igal pool mõnusad. Õhtuti jääme pidama juba ?kodurestoranis?, mida peavad argentiinlased ja kus on suurepärane Margarita.

Kui tülikas harjumus oma ümbrus prahist puhas hoida välja arvata, olengi nädalaga avastanud, et võiksin niiviisi hommikuste ujumiste ja õhtuste kokteilide ? ja siis juba hommikuste kokteilide ja öiste ujumiste ? elu elada ilma ajatajuta.

Ahve, krokodille ja muid tegelasi võib käia vaatamas lähedalasuvas looduspargis. Meie külaskäigu ajal jõllitavad ahvid puu otsas ja üks neist hakkab ennast just siis kergendama, kui talle külalised tulevad. Aga krokodillid on inimsõbralikud ? võid läbi krokodillise vee paljajalu paadini jalutada, nemad ei viitsi sinuga tegeleda. Too, keda ma pildistada püüan, liugleb lihtsalt laisalt vette, kui talle fotoaparaadiga ligidale tikutakse. ?Ta on meil siin juba kaheksa aastat, kalamehed viskavad talle kala, kui püüdmast tulevad,? esitleb meie reisijuht sõberkrokot.

Costa Rical olevat viimaste aastate jooksul krokodillid ära söönud ainult kolm inimest ? ja neistki olid kaks ise pesadele liiga lähedale läinud. Kolmandaga olid lood natuke halvemad ? meestel läks paat ümber ja krokodill pistis ühe õnnetu nahka. Pärast võtsid ellujäänud krokodilli kinni ja lõikasid ta kõhust sõbra välja ? kahjuks küll juba tükeldatud kujul.

Aga kõige vahvamad on krabid ja iguaanid. Krabid käivad restoranis laua all ? kõnnivad krõbinal külg ees ja vaatavad sulle oma punaste silmadega otsa. Sellega harjub kiiresti ? tegelikult kardavad vaesed loomad ju sind rohkem kui sina neid. Iguaanid peesitavad hotellimajakeste katustel ? nagu vanad daamid pööravad nad oma näo suletud silmi päikese poole ja mõnulevad, sabad katustelt alla rippumas. Hommikusöögikaaslasteks on aga tuttsoenguga linnud, kes nõuavad oma osa sellisel häälel, nagu ütleksid nad: ?Kui te meile midagi head ei anna, ütleme kõigile lindudele ja loomadele, et nad siit jalga laseksid, ja kust te siis turiste võtate??

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:26
Otsi:

Ava täpsem otsing