Urbi plaaster

Urmas Vaino 30. juuli 2004, 00:00

Tont seda täpselt teab, mismoodi tunded inimestesse poevad. Tulevad nad seest või väljast, igal juhul on nad ühel hetkel olemas ja siis kipub silmanurk niiskeks minema.

See, mismoodi kuulajal/vaatajal silm märjaks saada, on tõsiseilmelistel loojatel hästi käpas. Kes siis poleks kinos või teatris vargsi käega üle silme äianud, et tundekülvi varjata; kes poleks kontserdil tundnud suurt valusat ?õuna? kurgus, mida vahel inetult nutuklombiks nimetatakse. Kord ammu-ammu külastas Tallinna Linnahalli jäähalli Tomas Anders, jah just see sama nutuselt magusa häälega, modernsete vestluste mees. Laulis ja õõtsus laval sellise hoo ja tundeküllusega, et noormees publikust, minu kõrval, ühtäkki suure pisaravalinguga nutma puhkes. Ise näost õnnelik nagu munemise lõpetanud tuvi, pühkis nägu Nõukogude sõjaväelase mundrivarrukasse ja ei teinud väljagi, et tema pisaratest oleks vabalt võinud saada Tallinnale uus joogijärv. ?Lihtsalt nii ilus,? (takaja krasata) olid ainsad tema huulilt tulnud sõnad, millest sotti võis saada.

Et miks ma sellest tundenutust räägin? Aga põhjus on väga lihtne. Augusti esimestel päevadel astuvad Eesti parimate kontserdilavade laudadele mehed/vennad, kes valdavad täiuslikult südamesse minemise ja sinna kauaks jäämise kunsti.

Laulud, mis on sisult vahel julmalt ausad ning otsekohesed ja valusad, tunduvad kontserdi lõpus alati helged ja elamine kuidagi parem ja ilusam. Vennad Urbid on oma loominguga vaata et sama sügaval Eesti kultuuriloos kui näiteks setu memmed ja mulkide kuued. Muidugi siis, kui vaadata viimase paarikümne aasta prisma läbi. Sest tõusku püsti see, kes julgeb kinnitada, et pole kunagi käinud või ei tea kedagi, kes oleks võinud käia Pälsoni tänava ühikas Tartus. Ja mitte niisama uurimas, vaid nende südamevalus tudengiplikade tubades, kus oli lisaks mõnele küünlajupile ja poolikule veinipudelile ka natukene häälest ära, malevakleepsudega kirjatud kitarr, mille saatel ühiskoor õndsalt õhkas, et seal künkal algas imeline aas. Kümneid kordi õhtu jooksul, silmis läikimas äratundmise ja -käimise magushull helk.

Need, kes romantilist idülli ise on degusteerinud ja selleläbi nakatunud, ootavad vendade Urbide kontserte kalender näpus. Aga elamuse kontserdist saavad ka need, kes eelpool kirjeldatud noore südame grupiviisilist murdmist ühikatoas läbi pole elanud. Sest vennad oskavad ja teavad, kuidas tunnetekandlel hooga mõned rifid raiuda. Pärast kontserdi lõppu, saalist väljudes, saab iga teine tunda, kuidas puud on pühad ja õhk meie ümber joovastavam kui vein.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:26
Otsi:

Ava täpsem otsing