Süüdi ei saa mõista oletusliku kahju eest

Vastukaja Leon Glikmani kommentaarile ?Ametniku vastutus algab veerand miljonist?

Soovin näidata Leon Glikmani ühe seisukoha ekslikkust. Võimalik, et see on põhjustatud Glikmani väite suurest üldistuse astmest, võimalik, et teadmatusest. Paranduste-täpsususte esitamine on vajalik, välistamaks arusaam, et ametialaste süütegude eest isikute süüdimõistmine on kohtu suvaotsustus. Aga just selles üritab Glikman lugejat veenda, väites: ?Ametialaste süütegude sätted on sõnastatud nii, et kuriteoks on võimalik tunnistada ametiisiku igasuguse tegevuse, mis võis tekitada kas või teoreetilise kahjupotentsiaali?.

Kahju on ametialase süüteo koosseisu tunnuseks vaid ametiseisundi kuritarvitamise ja ametialase lohakuse puhul (Karistusseadustiku paragrahvid 289 ja 290). Mõlema koosseisu puhul võib kahju olla kas varaline või mittevaraline. Sõltumata kahju liigist tuleb isiku süüdimõistmiseks kõigepealt tuvastada, millist ametitegevusega seotud keeldu isik rikkus. Teiseks peab olema näidatud ja põhjendatud, millise kahju isik keelu rikkumisega tekitas. Kolmandaks on oluline tõendada, et kahju tekkis just selle teo tulemusel. Varalise kahju arvutamise skeem on seadusega täpselt kindlaks määratud ning seda Glikman ka kirjeldas. Mittevaralise kahju hindamine on kohtu ülesanne Karistusseadustiku tõlgendamise abil. Seega nõustun, et mittevaralise kahju tekitamise tuvastamisel on kohtul vabamad käed. Et aga kohtu võimalust seaduse tõlgendamisel piirata, on Riigikohus välja töötanud kindlad põhimõtted mittevaralise kahju tuvastamiseks. Mittevaraline kahju seisneb konkreetse asutuse, ametkonna või kogu riigi maine kahjustamises. Maine kahjustamisel tuleb täpselt näidata, milles see avaldub.

Seega ei saa ega tohi kedagi süüdi mõista oletuslikku laadi kahju tekitamise eest. Omaette küsimus on, kas mittevaralise kahju hindamise kriteeriumid peaksid olema karistusseadustikus määratletud, ja kui, siis millise täpsusega.

Autor: Tristan Ploom