Kreeka lõhnab ouzo järele

Heidi Vihma 24. september 2004, 00:00

Pariisis püüavad möödujaid tänavakohvikute kohvilõhnad, Viinis hobusesõnnik ja koogid, Hispaania ja Portugali mereäärsetes linnakeste merehõng ei ole mitte ainult tuule toodud, vaid osa sellest tuleb köögiustest, kus mereannid suupärast vormi võtavad. Kreeka väikelinnade väikestel tänavatel virvendab ennelõunasel ajal aniisilõhn. See imbub välja kitsukestest tavernadest, kohvikutest ja ouzeridest, kus Kreeka mehed ouzoklaasi taga omi asju ajavad. Ouzo ehk Kreeka aniisiviin pole mitte ainult jook, see on elulaad.

Mis on ouzo? Pealtnäha tavaline viin ehk pigem l?eau de vie, kuid tugevalt aniisimaitseline. Algselt läbipaistev nagu viin ikka ja kanguselt üle 40 kraadi, lahjendatakse see vett lisades soovitud kanguseni. Veega segunedes muutub muidu läbipaistev ouzo häguselt piimjaks. Kui palju vett, kui palju ouzot ? see sõltub juba jooja maitsest.

Viimastel aastakümnetel on koos külmetuskappide üleilmse võidukäiguga hakatud ouzot jooma ka jääga, kuid see igalt asjalt maitset mahanühkiv komme on levinud pigem turistide seas ? vanamehed kohvikus võivad ouzole lisada küll jäävett, aga mitte kunagi jääd.

Kreeka väikelinna Gythio ainukese väljakuäärse ouzeri ehk ouzomezedopoleia pidaja Yannis leidis ühel vaiksemal ennelõunasel ouzo-tunnil aega mulle sellest joogist pikemalt jutustada. Juba Yannise isal oli olnud kohvik, Yannisele kuulus lisaks ouzerile ka mereäärne tavern, mis küll ainult suvel tegutses. Yannis jutustas, et kuigi veini pressimisjääkidest on kanget alkoholi Kreekas destilleeritud juba iidsetest aegadest saadik ja sama kaua on sellesse maitse parandamiseks ka mitmesuguseid ürte ja maitseaineid lisatud, siis ouzo nimi pärineb kusagilt 1800. aastate algusest, kus koos Kreeka rahvusliku iseteadvuse tärkamisega joogile oma, kreekakeelset nime vaja oli. Nüüdki on käibel veel teine nimetus raki, mis küll olevat pärit vihatud türkide keelest.

?Ouzo-aeg on keskpäevast kuue-seitsmeni,? rääkis Yannis, ?edasi tuleb juba korralik söögiaeg, tavaliselt koos veiniga. Ouzo juurde kuuluvad suupisted ehk mezedes ja hea seltskond. Kreeklased armastavad koos olla, süüa ja lobiseda. Kreeka mehe päev on poolik, kui ta pole saanud mahti kohvikust läbi astuda.? Ouzokultuur on meestekultuur, sest naistel üldjuhul kohvikusse ega ouzerisse asja ei ole. Vähemalt mitte traditsioonilises maakultuuris, Ateena südalinna kohvikukülalised on muidugi sellised, nagu igal pool muudeski suurlinnades. Kombeid austavad naised võivad ouzot juua küll, kodustel tähtpäevadel, aga tegelikult peetakse likööri neile ikkagi sobivamaks joogiks.

Yannis tutvustas meid ouzo ajalooga: ?Traditsiooniliselt aeti ehk destilleeriti ouzot veinitegemise ülejääkidest, viinamarjakestadest ja -vartest. Esimesele destillatsioonile lisati apteegitilli ja aniisi seemneid, teisele lisaks veel mitmesuguseid muid maitse- ja aroomiaineid, nagu ingver, kardemon, tähtaniis, kaneelipuu õied. Tänapäeval sellist ouzot enam kusagilt ei saa. Tavaline destilleeritud alkohol, aetud nii viinamarjadest kui kõikidest muudest viljadest, on võtnud võimust, ja aniisiessents on välja tõrjunud ehtsad looduslikud lisandid. Üldjuhul segatakse omavahel puhas alkohol, vesi ja anetool, lisaks natuke muid essentse ja mõnikord ka pisut suhkrut.?

Ouzot juuakse ainult koos suupistega ja tegelikult ei jooda Kreekas midagi selle kõrvale söömata. Kõige sagedasem ouzo saatja oli pidulaudadel kaheksajalg, mida suurem, seda parem.

Suupisted ehk mezedes on Kreeka köögi suurim rikkus ja piiramatu fantaasia mängumaa.

uupistete valik sõltub eelkõige aastaajast ja tegelikult ka sellest, kui kaua aega ouzoga veedetakse.

Kui võetakse üks-kaks klaasi, et enne koju lõunale minekut isu tekitada, on suupisteks enamasti natuke kaheksajalga või muid mere-elukaid või pisut marineeritud köögivilja, oliive või väike salat, ei midagi enamat.

On aga hing kurb või on kodus tüli olnud või on muidu õige päev sõpradega pikemalt koos olla, lähevad ka suupisted suuremaks ja loetelu pikemaks: näiteks küpsetatud sardiinifilee rullid (äravahetamiseni sarnased meie kodustele räimerullidele), täidetud kalmaar, saganakid ehk juustuga ahjuroad, täidetud aubergiinid ehk kabat?okid, muidugi ka friteeritud kalmaarirõngad.

Või siis Kreeka köögile omased määrded või pasteedid, mida tehakse kõigest mõeldavast: hernestest, ubadest, kalamarjast, saiast. Ja pole siis ime, kui mees lõuna asemel õhtusöögi ajaks koju jõudes enam naise valmistatud rooga süüa ei jõua.

Stratis P. Panagos, ouzo-armastaja ja selle hingeelu tundja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing