Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Viimne reliikvia
Käesoleva aasta 10. juunil maisest elust lahkunud Ray Charles tegeles viimaseks jäänud eluaastal duettide salvestamisega ja need on nüüd albumikaante vahele jõudnud.
Kui karjääri tippajad on aastakümnete taga, siis on selline projekt täiesti loogiline. Paralleel Frank Sinatra analoogse projektiga tuleb meelde esimesena, kuid Ray Charlesi kaaslased haakuvad oma ikooni muusikalise pärandiga täiesti loogiliselt. Norah Jones, Willie Nelson, Van Morrison, James Taylor ? souli, d?ässi ja kantri täielikud tipud. Vaid Elton John mõjub selles seltskonnas kohatult. Sinatra partnerid pidid partiid omaette sisse laulma, aga siinsetest silmast silma esitustest kiirgab sellist soojust, mis kestab tunde pärast kuulamist.
Laulud ise on Charlesi omal ajal plaadistatud või esitatud lemmikud ning kõik ei pruugi uuel kujul meeldida. Plaadi täht oli küll nii heas vormis, et oma osad ühekorraga sisse laulda, kuid 73aastase võimetel on piirid isegi siis, kui eluajal legend olla. Vanale häälele töötab kohati vastu ka produktsioon, mis muidu on albumi tugevamaid külgi.
Klassikute uued orkestratsioonid ja arran?eeringud väärivad aga Grammy auhindu. Tippmomente on liiga palju, et midagi eraldi välja tuua.
Üle pika aja üks ajatu album, mis on rohkem kui müügihinda väärt.
Autor: Lennart Beat