Aga tagastatud varal lasunud võlakoorem?

Sundüürnike tulevikuliisk on presidendi pöördumisega riigikohtusse järjekordselt langenud ? asi läheb veel ühele ringile. Juriidiliselt lõplikule ja viimasele. Huvide kokkupõrge on aga terav ja mõlemal leeril kõvasti demokraatiale, põhiseadusele, majanduslikule jõule tuginevat väitmist. Vaevalt et jätkusõda jääb tulemata. Lõhe keset rahvast ei kao. Võimalik, et isegi kasvab: riigikohtus õigusest ilma jäänud pool saab innustust aktiivsust tõsta.

Tegeliku lahenduse poole (mida ju nii hädasti tarvis!) viiks riigivõimu sekkumine ja vahendite täiendav andmine. Praegune ummikseis on tollase rahva ametisse pandud ja volitatud riigivõimu poolt ja nimel seadusandlikult tehtud. Riigil on moraalne kohustus lahendamisele õlg alla panna.

Kui mind mälu ei peta, oli seaduses algsel kujul sees kohustus omavalitsustele abistada sundüürnikke (anda korter?). Seda sätet tõsteti meediakilbile näitamaks, et keegi ei saa eraomandi tagastamisest viga. Seaduse see osa kadus tasahilju poliitikategemiste ja -lubamiste prügimäele.

Kui tahta arukat ja nii asjaosalisi kui üldsust enamvähem rahuldavat lahendit, ei pääse vist küll sellest, et võtta iga üksikjuhtum eraldi läbivaatamisele. Sellest ei tohiks muidugi saada sundüürnike üleüldine toetamine ja poputamine. Küllap on mõnigi kord õige toetada aineliselt ja moraalselt just omanikku.

Minu meelest oli suur viga, et varanduste tagastamisel jäeti arvestamata nendel enne natsionaliseerimist lasunud võlad. Kas nüüd, kui võim on Eestis oma rahva käes, ei võiks me talitada nii, et meenutame neid võlgu ja paluksime-võtaksime omanikelt, kes tobedalt suurejoonelise võlgadest vabastuse said, veidike nende rikkusest riiklikku fondi, seaduse toel. Sellega aitaks sundüürnikel toime tulla uue eluaseme soetamise või uuel tasemel üüriga. See aitaks Eesti rahvast tubli sammu üksmeele poole.

Kindlasti pole ilus reformi revideerida, aga tõenäoliselt (ja oleks mõistlik!) tuleb see kiiresti ja kiirustades seaduseks tehtud reform mõnes osas niikuinii uuesti vaadata ja teha.

Autor: Karl K. Rebane