Kaks väikest, kuid tegusat linnaautot

Kes sageli ka linnast väljas käib, tehnikaga sina peal, vaba raha igaks hetkeks teeninduse tarvis tagataskust piisavalt võtta, siis miks mitte valida esimese variandi kasuks. Kui aga tegemist näiteks pere teise autoga, millega naine, kes autost peale värvi ja välimuse suurt midagi ei jaga, töö ja poe vahet sõidab, on mõttekas valida teine variant. Miks?

Mõni aeg tagasi vestlesin inimesega, kes ei pea väikeseid autosid mitte millekski ja kes soovis pere teiseks, naisele töölkäimise autoks osta mõnda kobedamat pruugitud autot. Kui jutt veeres uue väikeauto peale, oli vastus lühike: liiga kallis, korralik väikeauto maksab üle 150 000 krooni, pruugitud auto hinnaskaala aga on 100 000?120 000 krooni.

Selle peale, et on ka odavamaid väikeautosid, ajas ta silmad suureks: ega ma ometi Kiat või Fiatit ostma hakka? Mõne aja pärast seadis toosama mees sammud proovisõiduks Kia ja Fiati salongi. Mehe oli pannud mõtlema argument: kui pruugitud auto jääb tänaval seisma, teeb naine esimese kõne talle ja ?kui sa poole tunniga tekkinud probleemi ei lahenda, pole sa mees?.

Kui katki läheb aga uus väikeauto, veavad autofirma esinduse töötajad auto teenindusse ja lahendavad probleemi garantii korras. Plusse uue väikeauto kasuks kogunes lõpuks nii palju, et seni alla Audi ja BMW ühtegi teist autot autoks mitte pidav mees muutis oma arvamust ja läks vaatama kaht uusimat väikeste seas: Kia Picantot ja Fiat Pandat. Esimese baashind on ca 110 000, teisel 115 000 krooni. Neist soodsamad on veel Chevrolet Matiz ja Lada 110, vastavalt 95 000- ja 97 000kroonise baashinnaga.

Ehkki väljend ?seest suurem kui väljast? on muutunud autoajakirjanduslikuks kli?eeks, iseloomustab see Kia Picantot siiski kõige paremini. Proovisõidul Pärnusse ja tagasi istus autos neli täiskasvanut, kellest kaks kasvult üle 180 cm ja neist üks istus esi-, teine tagaistmel. Ja polnud hullu midagi.

Loomulikult tuleb sellise auto puhul arvestada tõsiasjaga, et möödasõitu peab suhtuma äärmise tõsidusega: käised üles käärima, lihased lõdvestama, keskenduma, hoogu võtma ja siis üritama. Ja kui kedagi lähima paari kilomeetri jooksul vastu ei tule, siis see üritus enamasti ka õnnestub.

Kui tuleb, peab veidi lõdvestuma ning mõne aja pärast uuele katsele minema. Picanto 1,1-liitrine ja 65hobujõuline mootor lihtsalt ei ole ka parima tahtmise juures suuteline nelja täiskasvanud inimese ja nende pakkidega koormatud autot (mis juba iseenesest kaalub 850 kilo) kuigi lennukalt kiirendama. Sest ta ei ole maanteeauto, ta on linnaauto.

Linnas liigub Picanto aga üle keskmise talutavalt. Sugugi mitte kehvemini 4?5 aastat vanast ja võimsama mootoriga autost. Samas suudab ta linnasõidul kulutada ära maksimaalselt 7,4 liitrit kütust, sedagi vaid automaatkäigukastiga. Manuaalkäigukasti puhul on linnas kütusekulu 6 liitri ringis, rahuliku sõidustiili korral on võimalik see viia vabalt ka 5 liitri piiresse. Ning ehkki kütusepaak mahutab tal vaid 35 liitrit, piisab selleks lahedalt 500 km ja enamagi läbimiseks. Ehk töö ja kodu vahet sõites saab selle kütusekogusega mitu nädalat hakkama.

Asi, mis sellise n-ö pere teise linnaauto (et mitte öelda naisteauto) puhul eriti oluline, on lisaks värvile loomulikult disain. Picanto väline disain ei ole just kuigi pilkupüüdev. Odavama variandi 13tollised ja 155 mm laiad rehvid tunduvad kõrgeks ja ümaraks venitatud Picanto all kuidagi eriti kentsakad. See aga tähendab, et auto ise on igati mahukas ja vähemalt esiistmel pole tunnetki, et tegemist on väikeautoga. Armatuurlaua klassikaliselt soliidne disain petab auto sisse istudes tegelikkusest veelgi suuremaks ning väljend ?seest suurem kui väljast? peab paika. Tagaistmelt mugavust otsida on mõistagi naiivsus.

Picanto mudelivalik on lai, hinnaskaala algab 109 900 kroonist ja lõppeb 169 900 krooniga.

Fiat Panda valimine aasta autoks 2004 polnud Euroopa autoajakirjanike salakaval sõjaplaan üha enam pead tõstva Korea autotööstuse vastu, vaid läbi kaalutud ja kaine peaga tehtud otsus. Sest igaüks, kes on Pandaga kas või mõne kilomeetri sõitnud, saab aru, et tegemist on täiesti ontliku autoga.

Pealegi, naisautojuhte silmas pidades on tal päris oluline eelis Kia Picanto ees, mis eeskätt puudutab omadust, mida autode puhul sageli ka seksikuseks peetakse. Tema silmatorkav disain koos erksavärvilise sisekujundusega on just see, mida trendikad naised auto puhul kõrgelt hindavad.

Kuid sellega Fiati väärt omadused ei piirdu. Ta on lisaks kõigele odav ja täiesti sõidukõlblik. Tema 1,1-liitrine mootor on Kia omast 11 hj lahjem, kuid linnasõiduks peaks sellestki piisama. 15 sekundit paigalt 100 km/h, see pole sugugi selline tulemus, mille pärast peaks Panda oma silmi peitma (Kial on see ametlikult koguni 15,1 sekundit). Varustustase on sarnane, mõlemal on vaid juhi turvapadi, Fiatil on paar kõlarit rohkem, raadio tuleb endal muretseda jne. Ehk tuleb temagi hind kokkuvõttes 120 000 krooni piirimaile.

Proovisõiduks baasmudelit siiski ei antud, selleks oli pisut võimsama jõuallikaga auto ehk 1,2-liitrise mootoriga, mis tuttav juba Punto kapoti alt.

Sisse istudes paelub esmalt tähelepanu suhteliselt kõrge ja avar vaateväli, justkui istuks kusagil akvaariumis.

Proovisõiduautol oli poolautomaatne käigukast, mis sarnane Alfa Romeo Selespeedi käigukastiga. Tal on automaatasend, kus auto ise käike vahetab, ja manuaalasend, mille puhul saab ise juhtida. Lisaks on eraldi neutraal- ja tagurpidikäiguasend. Süsteem toimib korralikult. Siiski tasub linnasõidul kasutada manuaalre?iimi, sest elektriliselt lülivad käigud võivad tekitada pausi kiirendamisel just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad.

Ka maanteel on Panda tubli. Kerge eelise Kia ees annab 1,2-liitrise mootori kõrgem pöördemoment ning ka täiskasvanud seltskond mahub tagaistmele paremini kui Kias. Fiat aga jääb alla tagaistmete kokkupakkimisel, mis Kial on lihtsam ja tulemus avaram.