Töötuid tuleb julgustada

Vastukaja 23.09. ilmunud Kristi Malmbergi kolumnile ?Tööpuudus Eestis on müüt?

Äripäeva uudistetoimetaja Kristi Malmbergi arvates on tööpuudus müüt. Ta väidab, et kõik soovijad leivad endale töökoha, et tänapäeva noored ei häbene olla töötud ja inimesed ei lähe tööle, kui nende palk ei ületa 4000 krooni.

Väide, et igaüks leiab tööd, ei pea paika. Kahjuks on nii, et selleks, et töökohta taotlema minna, tuleb enne investeerida. Et tööd leida, peab inimene olema kõigepealt korralikult riides, ta peab käima mitmes kohas end tööle pakkumas ja ka see võtab raha. Kui inimene teeb tööd kodus põllul, laudas või garaa?is ja osutab teistelegi teenust, piisab talle tööriietest. Katkistes dressides ja kummikutes ei saa aga minna ametlikku töökohta taotlema.

Tihti tuleb enne töökoha saamist läbida kursused, aga ka nendest osavõtt on enamasti tasuline. Ka kohalesõit tuleb juurde arvestada, sest igas külas koolitusi ei toimu. Selleks on jälle vaja raha enne välja anda, kui seda sisse hakkab tulema. Paljud inimesed Ida-Virumaalt sõidavad tööle teistesse linnadesse, kuni Tallinnani välja. Niiviisi tööl käies kulub üksi transpordile suur summa, ajast rääkimata. Ja näiteks noored emad või üksikemad ei saa seda tõesti endale lubada. Kui inimene suudab kodus oma majapidamisega pere kuidagi ära toita, ei pane see teda mõtlema uue ameti õppimise ja suurema palga peale, sest ta pole selle saamises kindel.

Inimesed ei oska ennast välja pakkuda, oma häid külgi ja õpihuvi esile tuua, eriti kui nad ei ole pikemat aega kellegi alluvuses töötanud, vaid ainult enda ja pere tarbeks tööd teinud. Tööandjad kuulutavad ka sageli, et vajavad eelneva kogemusega töötajat, st nad ei kavatsegi uue töötaja koolitamisse investeerida. Seega noored ei saagi kandideerida.

Omaette küsimus on see, missuguseks tööks ennast koolitada ja kursuseid läbida, kui pole üldse teada, missuguseid tööpakkumisi kodukanti või lähiümbrusesse tuleb. Ei saa ju kõiki Jüri Mõisa moel Tallinnasse kutsuda, lootuses, et siin ikka midagi näkkab. Praegu ei anna riik mingit kindlustunnet. Meil on ka kutsekoolide noored tööta, sest koolides õpetatakse vananenud oskusi või ameteid, mida Eestis vaja ei lähe.

Riigil tuleks õpiajal tehtud kulutused enda kanda võtta, töö leidnud inimeselt võib ju nõuda, et ta need hiljem osaliselt tagasi maksaks. Kuid riik peab hoolitsema, et õpitakse vajaminevat asja, mitte seda, mida mingi koolitusfirma arvab vaja minevat. See on ainult koolitusfirma äri, tema ei vastuta riikliku tööhõive eest.

Olen nõus, et alkoholism on laialt levinud. Kuid tihti joovate inimestega rääkides saab selgeks, et nad ise ei mõista, et nad teevad midagi valesti, sest ühiskond tervikuna ei mõista neid hukka. Nad ütlevad: mis sellest siis on, et ma joon.

Et inimene leiaks endas töö otsimiseks julgust ja indu, on vaja teda toetada ? seda peavad tegema kas kutsenõuandlad, tööpsühholoogid või ka tööandjad. Ei saa ainult nõuda. Kui inimene ise ei jõua selgusele, millist tööd teha, peaks riik toetama tema minekut kutsenõustaja juurde, kes teeks kindlaks tööotsija tugevad ja nõrgad küljed ning aitaks tal sobivat tööd leida. Ja kui inimene mõtleb ainult palgale, siis tuleks talle selgitada tema võimalusi karjääriredelil tõusmiseks.

Autor: Tiina Kilkson