Omavalitsus ei ole loodud vaid ametnike ülalpidamiseks

Eelmisel aastal oli 478 elanikuga Alajõe valla eelarve 2,4 miljonit krooni. Sellest kulus valla valitsemisele ligi miljon ja investeeringuteks terve aasta peale umbes sama palju, kui Riigikogu liige saab kuus kompensatsiooni korteri üürimiseks ja autosõiduks - alla kümne tuhande krooni.

Pole põhjendatud elus hoida valdu, kus eelarvest kulub isegi kuni 40 protsenti valla juhtide ja ametnike ülalpidamiseks, sest nad ei suuda osutada oma elanikele vajalikke teenuseid.

Vajadus haldusreformi järele on ilmne.

Regionaalminister Jaan Õunapuu tõstis meie eilses leheloos (vt "Omavalitsused kulutasid mullu juhtimiseks iga kümnenda eelarvekrooni") esile Tartumaa mitme valla koostööd - nood palkasid kamba peale vajaliku spetsialisti.

Nii saab tõesti raha kokku hoida. Mitmekesi kooli või lasteaia ülalpidamine tuleb samuti odavam. Ka raamatupidamisteenust saaksid vallad sisse osta. Aga näiteks ajab Saku valla rahaasju praegugi veel viis inimest, neist üks ka kassapidaja ülesannetes.

Koostööst võib ükskord sündida üks suurem omavalitsus. Aga selliseid näiteid on vähe ja selline tee on väga aeglane.

Praegu tegutsevad mitmed vallad kui tööhõiveametid iseenda jaoks, teisi sõnu investeerivad nad peamiselt oma töötajaisse, näiteks Maardu. Omavalitsused on aga ju ellu kutsutud selleks, et inimesi teenindada.

Haldusreformi teemat kardavad poliitikud aga kui tuld, sest see eeldab mitmete ebapopulaarsete sammude astumist, eeskätt töökohtade koondamist.

Toompea võimuliidud, ka praegune Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioon, meelitavad präänikuga omavalitsusi vabatahtlikult ühinema (hetkel on boonuseks liituvatele valdadele "pearaha" - 500 krooni elaniku pealt), aga sellest pole eriti abi.

Kohalikes omavalitsustes on võim sageli koondunud piirkonna sõpruskonna kätte, kes sageli ka tegutseb oma ringkonna huvidest lähtuvalt. Ja loomulikult kasutavad kohalikud valitsejad Toompea antud vabadust rahulikult oma võimu ja töökohtade säilitamiseks.

Sellises olukorras ei teki opositsiooni, mis ohjeldaks isevalitsejaid. Ka "imporditud" poliitikuid ei saadaks valimistel edu - nendest ei sõltu kohalikus elus ju midagi. Külaelanik annab oma hääle pigem senisele vallavolikogu esimehele, kes on vallavalitsuse kõrval sageli oma kandi üks väheseid tööandjaid. Ta kardab oma töökohta kaotada.

Andes omavalitsustele liitumiseks vabad käed, tegi Toompea suure vea. Sellega kindlustas riigivõim status quo maapiirkonnas. Korporatiivsus takistab omakorda reformi "altpoolt".

Ääremaastumine - argument, mida kasutavad liitumise vastased valdade liitmise tulemuse iseloomustamiseks - aga juba toimubki: vaesed vallad muutuvad üha vaesemaks. Senise olukorra säilimisel süveneb probleem veelgi.

Aeg on vabatahtlikule haldusreformile punkt panna, vallad liita ja nende valitsemine ümber korraldada - vähem valdu, selge ja ühetaoline raamatupidamine ning riigikontrollile õigus valdu kontrollida.

See, et vald saab aastas lubada vaid portsu raamatute ostmist ja samal ajal läheb oma ametnike ülalpidamine sadu tuhandeid maksma, ei lähe.

Autor: ÄP