RETROspektiiv

Seelikutrikid. Pole vist olnud aega, mil seelik nii aeglaselt oma pikkust oleks vahetanud. 1925. aastaks oli seeliku äär kümne aasta jooksul jõudnud häbelikult kandadest põlvedeni hiilida, ent roomas siis kiirelt alla tagasi. Väike asi küll, ent ometi polnud avalikkus naiste jalgu näinud juba vaat et aastatuhandeid...

Plikade pealetung. Vabanemisvaimus USAs tekkinud ja sealt Euroopasse laienenud moevool. Kanti lühikesi sirgeid kleite, mis kaotasid üsna efektiivselt senini ülerõhutatud puusad ja rinnad. Samuti tehti pähe potisoengud ja hakati kasutama selle aja kohta ennekuulmatult julget meiki. Mässumeelsete gruppi süüdistati muide kergemeelsuses ja liigses poisilikkuses!

Inglise eesriie. Windsori ülikonna hellitusnimi. Kaherealise ülikonna sünd on ühtaegu nii õnnistus kui ka needus ? esimest kauni ülikonnatüübi pärast, teist aga pükste tõttu. Mis neis pükstes siis nii erilist? Aga loomulikult ilusad, ent tihtilugu üsna tüütud viigid, mida senini polnud, aga mis on ometi jäänud tänaseni.

Laiaõlgsed naised. Mida teha, kui pihta enam füüsiliselt kitsamaks ei saa teha? Aga loomulikult ? õlad optiliselt laiemaks. Voltide, kroogete, punutiste ja sulgede arsenaliga tuli lagedale Chaneli Itaalia verd konkurent Schiaparelli ning asetas kogu selle krempli naissoo õlgadele ? sõna otseses mõttes. Tulemuseks, teadagi, ülisihvakas gretagarbolik figuur.

Naiselikkuse tagasitulek. Kuigi mõned seostavad seelikute pikemaksmuutumist ka Ameerika majanduskriisiga, olid sellel ilmselt märksa lihtsamad põhjused. Naiselikkus oli tagasi, piht taas õiges kohas. Ühesõnaga ? ?ikk. Schiaparelli lisas omalt poolt veel kärtsroosad ja muidu erksates toonides kangad ning suured nööbid.

Diivade sünd. Kinode leviku ja filmikunsti arenguga koos süttisid ka esimesed tähed. Olles oma tähistaevas esimesed, ammutati neist tollal meeletult inspiratsiooni ja tehakse seda veel tänapäevalgi. Pea iga naine tahtis olla Greta Garbo ning diivat riietanud moekunstnikud oskasid sellest teadmisest kiirelt kasu lõigata.

Baski meresõitjad. Neid on vaja kõigi kahekümnendate aastate meeste nimel tänada triibulise madrusesärgi eest, mis leidis kiirelt tee spordiriiete tööstusse. Esmalt võtsid selle tänuväärse mustri kasutusele polomängijad, mille järel sai madrusesärgi teisendustest juba polosärk. Viimane muutus eriti populaarseks suverõivaks just kolmekümnendatel.

Kangalimiit. Kui keegi arvab, et sõja ajal naised siidkleitides ringi lippasid, siis nii see polnud. Kleidiriie läks hoopis teiseks otstarbeks ? langevarjude tootmiseks. Villane kangas ja nahk kulusid aga kenasti sõdurpoistele mundrite valmistamiseks. Et kõigile tsiviilisikutele võrdselt midagigi jääks, kehtestati igal pool normid muu hulgas ka seeliku pikkusele ja laiusele...

Suur moelõhe. Kui seni oli moeinfo liikunud vabalt Prantsusmaalt Inglismaale ja sealt Ameerikasse, siis nüüd haigutas senise trendimaantee asemel kuristik. See sundis aga ka Inglise ja Ameerika disainereid vahepeal ajusid liigutama ning tulemuseks oli iseseisvate moemekade teke nii siin- kui sealpool suurt lompi. Prantslastel vedas muidugi rohkem, kuna neil sõja ajal kangapuudust polnud.

Tabuülikond. Enne Teist Maailmasõda oli USAs väga popp n-ö lõnguseülikond, millel oli süveneva kangadefitsiidi valguses üksainus puudus ? selle tegemiseks kulus meeletult kangast. Valitsus ei lasnud ennast olukorrast väga häirida ega hakanud ennast siinkohal normide kehtestamisega vaevama ? ülikond keelati lihtsalt ära.

Autor: Lenno Vaitkovski