Laenuga ostmine on liisimisest kasulikum

Kinnisvara liisimine on mõttekas mõnel erandjuhul. Hansapanga eralaenuosakonna arendusjuhi Kersti Arro sõnutsi kasutab valdav osa kliente ostmiseks laenu. ?Liisimist eelistavad kliendid mõnikord siis, kui tegemist on uue varaga, mille arendust on finantseeritud liisingu kaudu. Liisingufirma on sel juhul juba vara omanik ning seetõttu tulevad esialgsed tehingukulud laenuga võrreldes väiksemad,? sõnab Arro. ?Muudel juhtudel liisingut praegu enam eriti ei kasutata.? Peamine erinevus laenu ja liisingu vahel ongi omandiküsimus ? laenu puhul saab eluaseme omanikuks klient, liisingu puhul liisingufirma, sõnab Arro.

Sampo kommunikatsioonijuhi Anneli Rõuki sõnul sobib koduliising, kui omafinantseering jääb alla pangalaenuks nõutava määra või kliendil puuduvad lisatagatised või need ei ole aktsepteeritavad. Samuti siis, kui klient ei taha või ei saa osta kinnisvara oma nimele või klient soovib raha olemasoleva kinnisvara vastu.

Nordea jaepanganduse juht Toivo Annus seevastu ei oska välja tuua ühtegi juhust, mil eluaseme liisimine oleks otstabekam kui eluaseme ostmine pangalaenuga. ?Ma ei suuda välja mõelda ühtegi eelist, miks peaks klient soetama endale kodu mingit laadi ettevõtte nimele, olgu see siis kas või finantsettevõte. Eluasemeliisingu puhul on tegemist liisingufirma varaga, mis on antud kliendile kasutada, samas on ka väljaostukohustus,? seletab Annus.

Kogu risk on seega kliendil: nii vara säilimise risk kui ka hinnarisk. ?Kui juba inimene lepib asjaoluga, et ta ise ja tema pere elab võõras omanduses oleval pinnal, siis on otstarbekam üürida elamispinda, kuna kinnisvara hinnarisk ei lasu siis elanikul, vaid omanikul. Kinnisvara hinnatingimuste ebasoodsamaks muutumise korral ei ole üürnikul kohustust eluaset kui vara lõpuni kinni maksta, vaid ta võib vabalt vahetada eluaseme soodsama vastu. Liisingu puhul on kliendil ainult kohustused ja ei mingeid õigusi,? räägib Annus.

Laenu peab Annus soodsamaks seetõttu, et eluaseme soetamisel pangalaenuga saab klient oma eluaseme omanikuks ja võib teha sellega kõiki seaduslikke tehinguid.

?Loomulikult lasub eluaseme omanikuna ja laenukliendina tal samuti kohustus laen lõpuni pangale tagastada ja eluase lõpuni kinni maksta. Samas on inimesel sel juhul kõik õigused oma varaga tehinguid teha ning igal ajal pangalaen refinantseerida soodsama laenu vastu,? sõnab Annus. Näitena toob ta selle, et vara omanikuna saab koormata seda järgnevate järjekohtade hüpoteekidega, kui on vajadust lisaraha saada.

Eesti Ühispanga kinnisvara finantseerimise osakonna juhataja Tõnu Uustalu sõnutsi on eluasemelaenu ja liisingu sisuline erinevus on üksnes omandivorm.

Eluasemelaenu puhul tagab panga riske hüpoteek ostetaval kinnisvaral. Vara omanikuks on laenuvõtja ise. Liisingu puhul on vara omanikuks liisinguettevõte, selgitab Uustalu liisingu ja laenu erinevust.

Liisinguvõtja kasuks on üldjuhul seatud kinnistusraamatusse eelmärge omandiõiguse ülemineku kohta, juhul kui kõik liisingumaksed on tasutud. Seega alles liisinguperioodi lõpus antakse omand liisinguvõtjale üle.

Tulenevalt sellest erinevusest on natukene erinevad ka tehingu vormistamise notaritasud ning riigilõivud, mis sõltuvad konkreetsest tehingust.

Muid sisulisi erinevusi Uustalu sõnul kahe toote vahel ei ole. ?Tingimused, nagu näiteks periood, intress ja sissemakse, on kahel tootel sarnased,? sõnab Uustalu.