Tööliste ettevalmistus vajab firmade ja koolitajate koostööd

Tänapäevane käsitlus kaupade ja teenuste kvaliteedi tagamisest pole uus, hansalinnade traditsiooni kohaselt tingis kaubavahetus samalaadsed ?mängureeglid? mitmesugustele käsitööühingutele juba keskajal, mida tänapäevaselt nimetatakse vahel saksakeelest mugandatult ?tsunfti seadusteks?.

Eesti transpordi- ja logistikaettevõtete töötajad olid sunnitud omandama uued oskused, teadmised ja hoiakud (nn tsunfti seadused), mis tulenesid valdkonna tegevuse ja seda reguleerivate õigusaktide rahvusvahelisusest. Taasiseseisvumise järel pidid ettevõtted arvestama rahvusvahelisi konventsioone, seadusi, määrusi, üldtunnustatud äritavasid jne enne, kui need Eestis ametlikult jõustusid.

Siit tuleneb minu arvates ka üks võimalikke selgitusi, miks nii sageli kuuleme põhjendatud ja ka põhjendamata kriitikat kutsehariduse aadressil. Tööturu kolm erinevat osapoolt ? ettevõtted, töötajad ja õppeasutused ? tunnetasid muutuste olulisust erinevalt. Tulemuseks oli see, et osa transpordi- või logistikaettevõtteid on tegevuse lõpetanud ja nende asemel on uued ettevõtted.

Kuid mis on saanud mõnedest töötajatest ja õppeasutustest, kas töötajad otsivad vastavalt oma haridusele olematuid töökohti ja kas õppeasutused koolitavad selliseid spetsialiste, keda vajati kümme aastat tagasi? Paraku on tänaseni säilinud liiga suur erinevus tööturu erinevate osapoolte muutuste tunnetuses ja vahel elatakse nagu erinevates ajastutes.

Kiired muutused on kaasa toonud vastuolu tööalase ettevalmistuse ja tööturu tegelike vajaduste vahel, mis peamiselt väljendub õppeasutuste õpikeskkonna ja õpetamise pädevuslikus mahajäämuses ning vahel ka ettevõtete hoiakutes kutseharidusele. Täna on õnneks edukamad tööandjad mõistnud, et ettevõtte edu ja jätkusuutlikkuse tagab tehnoloogiliste- ja finantsressursside kõrval kindlasti intellektuaalne kapital.

Nendest kolmest eeldusest väärib esiletõstmist kindlasti töötajate ettevalmistus nii tasemeõppes kui ka täienduskoolitus. Meil on võrdlemisi hästi käivitunud kutsekvalifikatsioonisüsteem ja läbi kutsenõukogude kutsete omistamise võimalused. Iseküsimus on see, millisel määral ja kuidas hakkavad logistika- ja transpordiettevõtted väärtustama kutsetunnistust omavaid töötajaid. Kuid minu arvates pole see hetkel kõige aktuaalsem küsimus.

Kutseõppe valupunkt on pigem töötajate järelkasvu tagamine nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses kontekstis. Transpordi- ja logistikasektori ettevõtetes esineb juba täna oskustööliste puudus. Võib-olla on see tingitud kutsehariduse madalast mainest ja õppurite aegunud arusaamadest oskustöölise töö iseloomu ja maine kohta.

Kutseõppeasutuste õppekavadest leiame sellised levinumad õppekavade nimetused nagu autode ja masinate remont, autojuht, autolukksepp, traktorist, autojuht, teede- ja metsamasinate juht, autolukksepp, kaubakäsitlus, veokorraldus, laomajandus jne.

Kutsealase ettevalmistuse ülesanne õppekava sisu ja õpetamise metoodika seisukohalt on teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamine, millega kaasneb valmisolek erialaseks ja ametialaseks tegevuseks. Teine pool kutsealasest ettevalmistusest on riigi tellitavate õppekohtade arv õppekavade lõikes, mis peaks tagama oskustöötajate järelkasvu transpordi ja logistikasektori ettevõtetele.

Käesolevaks õppeaastaks oli koolitustellimus transporditeenuste osas kokku 370 õpilast. Õnneks on õppekohtade arv veidi suurenenud, kuid ikkagi on lähiaastatel oodata oskustööliste puuduse suurenemist ja seoses sellega mitmete probleemide süvenemist eelkõige kutseliste autojuhtide, bussijuhtide ja laotöötajate mittepiisavas järelkasvus.

Eespool toodud oskustööliste ja ka muude kutsealade ettevalmistust mõjutab alates 2008. aastast õpilaste eaklasside vähenemine. Kui praegu asub kõrgkoolidesse ja kutseõppeasutustesse õppima vanuserühm, kus sündimus oli 24 000?25 000 last aastas, siis edaspidi on õppijaid ca 13 000?15 000 õpilast aastas, mille tulemusel väheneb madala populaarsusega kutseõppekavade omandajate arv katastroofiliselt. Seega saab ohuks ühetaoliste hariduskohortide domineerimine, mis ei vasta tööandjate vajadustele.

Autor: Enno Lend