Euroopast tasub suuremat kasu jahtida

Senine kogemus näitab, et Eesti suudab oma euroraha päris hästi ära jagada, vähemalt ettevõtluse valdkonnas. Aga kas me tekitame sellega Eesti Nokiaid? Kas me pakume oma ambitsioonikatele firmadele, seda, mida nad tegelikult küsida tahtsid? Arvan, et ei, sest ei juleta piisavalt riskantselt investeerida. Seda peaks Eesti järgmiseks struktuurifondide perioodiks ettevalmistusi tehes arvestama.

Meie struktuurifondide programmi senised tulemused pole just halvad. Stardiabi, ettevõtlusinfrastruktuuri toetused, T&A projektid ja turismi skeem ? kõikide nende taotlusvoorud tekitavad suurt huvi. Samas on abikõlblikkuse reeglid väga kitsad. Näiteks seadmete ostu meie ei toeta, väljaarvatud väikeses mahus stardiabi puhul. Samuti hoonete renoveerimist või laiendamist.

Muidugi on raha vähe, aga mulle tundub, et liiga tihti tuleb ?ei? öelda tugevatele äriplaanidele. Suure potentsiaaliga firmade toetamiseks puuduvad meil praegu vajalikud vahendid. Tihti ei toeta me nende firmade esimest või teist prioriteeti. See tähendab seda, et abikõlblikkus tuleks teisiti formuleerida. Me peaksime rohkem toetama neid firmasid, keda võib oodata suur tulevik. Ärgem jagagem seda vähest raha tükkideks, andes seda paljudele firmadele nende kolmanda või neljanda vajaduse jaoks. Ühesõnaga: Eestis tuleb paremini selekteerida ettevõtteid, kellele me toetust anname, ja vähem tuleb vaadata, milleks ettevõtja toetussummasid kasutab. Las ettevõtja ise otsustab, kuhu ta investeerib.

Minu kirjeldatud uus lähenemine haakub uute Euroopa Liidu regulatsioonidega, mida praegu valmistatakse Brüsselis ette järgmise struktuurifondide perioodi jaoks (2007?2013). Kui Eesti nüüd oma uut programmi kirjutama hakkab, peaks ta need laiemad võimalused ära kasutama.

Mida siis teha tuleb? Tuleb julgemalt riskida. On häid variante, näiteks nn riskikapitalifondid. Juba mõni aeg on teada, et just riskikapital sobib hästi teadustel põhineva ühiskonna tekke stimuleerimiseks. Riskifondide puhul ei ole nii tähtis, mida me täpselt rahastame, vaid oluline on, keda me rahastame. Abikõlblikkuse reeglid laienevad seega automaatselt. Uued euroliidu regulatsioonid puudutavad otseselt riskikapitalifonde. Käesolevas programmiperioodis kasutab enamik ELi liikmesriikidest riskifonde, miks siis Eesti mitte?

Riskifondid kasutavad üht ja sama krooni mitu korda. See on vajalik olukorras, kus raha on vähe ning plaane igasuguseid. Peamine põhimõte seisneb selles, et riskifond investeerib ühte firmasse ainult mõneks ajaks, omandades oma investeeringule vastava osaluse. Pärast seda perioodi müüb fond osaluse maha. Vahepeal teenib ta dividende, mis osaliselt kompenseerib kaotusi, juhul kui mõned firmad peaksid pankrotti minema.

Olen Andres Juhkamiga (loe 5. novembri Äripäeva) täiesti nõus: loodavasse riskikapitalifondi on mõistlik kaasata erainvestorid. Fondi rakendajad on tavaliselt suurte kogemustega organisatsioonid, mis annavad nõu ja, kui vaja, toetavad lisalaenudega. Teeks aga veel ühe sammu edasi: hakkame riskifondi toetama Euroopa struktuurifondidest. Tulemus oleks see, et erainvestori kätte jääks näiteks 49% fondijuhtimisfirmast, nagu Juhkam paneb ette, ja riigi osalus oleks 51%, millest pool tuleb struktuurifondidest. Teine võimalus on panna erainvestorite riskiskeemid omavahel konkureerima. Nii võiks struktuurifondide rakendussüsteem muutuda veelgi efektiivsemaks.

Kirjutame Eestis uue innovatiivse programmi ja kasutame neid instrumente, mis annavad võimaluse rohkem riske võtta ja raha efektiivsemalt kasutada. See aga vajab uuenduslikku lähenemist, st programm tuleb kirjutada koostöös nendega, kes hakkavad sellises süsteemis olulist rolli mängima. Pean silmas pankade ja erainvestorite kaasamist. Ettevõtjad ehk toetuse taotlejad on kolmas grupp, kes tuleks kindlasti kaasata.

Ainus väljakutse on selliste spetsiifiliste partnerlusprotsesside organiseerimine, sest hästi analüüsida me juba oskame. Esimesed struktuurifondide kogemused on käes, teises faasis võiksime olla innovatiivsemad.

Autor: Klaas-Jan Reincke