Euroopa stabiilsuspakti tuleb muuta

Niels Thygesen 22. detsember 2004, 00:00

Euroopa Komisjon tegi hiljaaegu ettepaneku olulisteks muudatusteks stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamisel. Praegu analüüsivad Euroopa Komisjon (EK) ja euroala rahandusministrite komitee ECOFIN neid ja liikmesriikide tehtud teisi ettepanekuid. Otsust oodatakse 2005. a esimesel poolel, kuid selgusetu on, mil moel pakti revideeritakse.

Vajadus reformi järele on ilmselge. Pakti eelarvedefitsiidi ülemmäära 3% SKTst on alates 2002. a korduvalt ületatud. Väiksemad liikmesriigid, eriti Soome, Iirimaa ja Hispaania, ning kaks europiirkonnast väljas asuvat riiki, Taani ja Rootsi, on takerdunud eelar-vetasakaalu või väikeste eel-arveülejääkide põhimõtte võrku. Samas ei suuda või ei taha suurimad ELi liikmed reeglite järgi mängida.

Prantsusmaa ja Saksamaa pääsesid novembris 2003 napilt rahalistest sanktsioonidest pakti rikkumise pärast. Kuigi Euroopa Kohus kuulutas otsuse hiljem kehtetuks, kestab ummikseis siiamaani. Seega tuleb muuta kas eelarvekäitumist või pakti ettekirjutusi.

EK ettepanekud pakuvad välja terve rea meetodeid eelarvereeglite paindlikumaks tegemiseks. Raske on mõista, kuidas selline hookuspookus majanduse juhtimist tugevdab või pakti rakendamisse selgust toob. Ükski ettepanek ei välista teisi, kuid need on kompromissid. Näiteks kui pikendada perioodi, mille jooksul riigid ettekirjutused täitma peavad, oleks vajadus ettekirjutusi endid muuta väiksem. Kui puudujäägi mõiste teatud kulutusi välja jättes ümber sõnastatakse, suudetakse 3protsendilisest ülemmäärast kinni pidada.

Mõnede riiklike kulutuste eemaldamine puudujäägi arvestamisel on vastuolus eelarvepoliitika usaldusväärse täitmisega. Saksamaa tegi ettepaneku, et välja jäetaks kulutused, mis on tehtud Euroopa kohustuste täitmiseks, nt Lissaboni agenda tootlikkuse suurendamise toetamiseks tehtavad teadus- ja arendustegevuse kulud. Probleem on see, kui riiklikke investeeringuid lubatakse finantseerida laenudega, viib see lõputute vaidlusteni EK ja mõne liikmesriigi vahel.

Teised püüavad laiendada mõistet ?erakordsed asjaolud?, et lubada puudujäägi ülempiiri rikkumist ükskõik millisel aastal, kus SKT kasv on pikemaajaliselt ebarahuldav, mitte täpselt 2%. Riigid, mis rikuvad pakti piirangut oma majanduskasvu ja seeläbi oma riigitulude ülehindamise tõttu, soovivad, et neid koheldaks leebemalt kui neid, kes tahtlikult et-tekirjutusi ei täida. See võib kõlada põhjendatult, kuid puudujäägi järelevalve põhinemine pigem eesmärkidel kui tulemustel tugevdab valitsuste niigi võimsat stiimulit prognoose kunstlikult suurendada.

Siiski võiks erandit õigustada, kui puudujäägi piirnormi rikkumine viib eelarve piiramisele kooskõlas komisjoni nõuandega, mille on heaks kiitnud ECOFIN. Pärast piirangu ületamist aastal 2002 kavatses Saksamaa EK eelarvepiirangutele vaatamata sedasama teha aastal 2003. Kui tema stardipositsioon osutus ebasoodsamaks ja tulud väiksemaks, kui alguses arvati, seisis valitsus täiendavale konsolideerimisele vastu. Kui riigi eelarve korrigeerimise kiidavad heaks selle partnerid, peab sel tegevusel olema mingi piirang.

See kõik ei pruugi puudutada asja tuuma, milleks pakti kohaselt on rahaliste sanktsioonide rakendamise oht, mis on riike sundinud oma reegleid muutma. Nüüd teeb EK aga et-tepaneku asetada rõhk partnerite survele süüdlasi avalikkuse ette tuues ja häbistades. See võib julgustada riikide neid poliitikuid, kes kaitsevad senise piirangu kehtimajäämist, kuid partnerite surve efektiivsus kahaneb, kui kaob oht lõplike sanktsioonide ees.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing