Tööaja pikendamine oli õige otsus

Prantsusmaa lubab tööandjail tõsta töötundide arvu (ja palka). See tähistab vana trendi pöördumist.

1980?90ndail vähendas töötundide arvu enamik Euroopa riike: Saksamaa läks rohkem kui 40 töötunnilt nädalas üle 38 töötunnile, Suurbritannia 40-lt 37-le, Taani 39-lt 37-le ja Prantsusmaa 40-lt 35-le. Praegu, mil eurooplased võitlevad tööpuuduse ja stagneeruva elustandardiga, peavad nad rohkem töötama, et globaliseerumisega hakkama saada.

Prantslased järgivad muutusi Saksamaal, kus hiljutised palga­kokkulepped andsid pikema tööaja. Saksamaal pikendati tööaega kompenseeriva palgatõusuta. Teed rajas Sie­mens, minnes 35tunniselt nädalalt üle 40tunnisele. Baieri valitsus pikendas vanemate töötajate töönädalat 38,5 tunnilt 40-le, nooremate oma 42-le. Kui Daimler-Chryslergi tõstis töötundide arvu, murdus tamm ja teised läksid sama rada.

Saksamaa reageeris peamiselt madalapalgalisele konkurentsile endiste kommunistlike riikide poolt. Praegu on kümne ELi uue riigi keskmine palk umbes seitsmendik Lääne-Saksamaa tasemest ja hiinlaste palk üks kahekümneviiendik.

Erinevused on nii tohutud, et mõned inimesed peavad pingutust kasutuks. Kuid kuna tootlikkus on Saksamaal tunduvalt kõrgem, tundub tööjõu tunni­palga vähendamine töötundide suurendamisega olevat väärt proovimist.

Ametiühingute vastuseis töötundide pikendamisele põhineb töö hulga teoorial. Selle kohaselt pole sellisel poliitikal majanduseeliseid, kuna töö hulk majanduses on fikseeritud ja tööaja pikendamine 10 protsendi võrra vähendab üksnes tööhõivet 10 protsendi võrra.

See on vale. Sama palga eest pikemalt töötamine on kasulik viis muuta Euroopa konkurentsivõimelisemaks ja võrrelduna palkade vähendamisega paneb töötajatele palju kergema koorma. Kauem töötamine võimendab majanduskasvu: kui töötatakse kauem, teeb seda ka kapital. Seega on tööaja 10protsendilisel pikendamisel sama mõju kui majanduse tootliku kapitali varude 10protsendilisel tõstmisel. See tähendab hüpet jõukuses ja tootmis­buumi.

Töö hulga teooria eeldab, et kauem töötamine ja rohkemate inimeste palkamine on üks ja sama. Need on siiski erinevad asjad. Pikema tööaja saab kasutusele võtta hetkega, inimeste juurdepalkamine nõuab aega ja on kulukas. Igapäevase tööaja pikendamisel on keskpika aja jooksul tulemuseks ka suurem tööhõive, kuna see suurendab tootlikkust, tööjõukulud aga jäävad samaks.

Mõned kardavad, et tööaja pikendamine ei too rohkem töökohti juurde, kuna see vähendab kapitali ja tööjõu suhet. Kuid kordan: ka kapital töötaks kauem. ?Kapitalirakenduse efekti? tõttu kapitali ja tööjõu suhe tegelikult ei väheneks ja seega puuduks ka eriline mõju töötundide piirtootlikkusele. Teoreetiline mõju tööhõivele on ühemõtteliselt positiivne, kuna minimaalse tootlikkusega töötajad oleksid tootlikumad, sest nad töötavad kauem.

Kas tööaja pikendamisest tulenevale lisatoodangule oleks piisavalt nõudlust? Töö hulga seisukoha kaitsjad vastavad eitavalt. Kui aga toodetakse rohkem kaupu ja kulud töötaja kohta on fikseeritud, kasvavad kasumid sama summa võrra nagu toodangu väärtus.

Seega on ostujõud täiendava toodangu jaoks põhimõtteliselt olemas. Ettevõtja võib osta oma naisele uue kasuka või oma töölistele uue tehase. Kui kõik ettevõtted töötavad kauem, kogeb neist enamik suuremat nõudlust. Osa lisanõudlusest läheb küll välismaale, kuid samuti ka lisapakkumine. Kerge devalvatsioon lahendaks kõik ülejäänud probleemid eksportkaupade nõudlusega.

Kauem töötamine on pea samaväärne tehnoloogilise progressiga, mis muudab kapitali ja tööjõu tootlikumaks. Hirm, et tööaja pikendamine tööhõivet kahjustab, on alusetu. See on läbiproovitud ja õige tee majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive tagamiseks.