70ndate firmajuht kulutas seltsielule ja ürituste korraldamisele kolmandiku ajast

Tuleb möönda, et paljude kolhooside-sovhooside ning üleliidulise tähtsusega suur­ettevõtete töötajad pidasid ettevõtet rohkem enda omaks kui tänane keskklass.

Siis peeti pidusid tihemini, valjemini ja mõistagi luksuslikumalt. Kuid mitte ainult rahas ei olnud erinevus ? sotsialismi viljastaval pinnasel ei olnud ei kaugeid-ülbeid omanikke ega kadekalke alluvaid nagu tänapäeval, sest kõik olid võrdsed ja võtsid selle teadmise särasilmil kaasa ka asutuse pidupäevale.

Kui püüda aga rääkida tollaste pidutsejatega oma helgeimaist meenutusist, siis on aeg teinud oma töö ? naljalt neid, kes oma nimel tollast õndsat aega meenutada sooviks, ei leia. Mõtteid aga jagub sedavõrd ülevoolavalt, et kümnendikkugi ära kuulata on selgelt üle jõu käiv ülesanne.

Näiteks räägivad tänase eduka jaekaubandusettevõtte Baltika töötajad särasilmil aegadest, mil nende rõivatööstus elas sügaval nõukogude öös. Baltikal oli oma üle linna kuulus klubihoone, kus peeti maha kõik peod.

Tähistati nii sünnipäevi, juubeleid, pulmi, jaanipäevi, energeetikute päevi, ametiühingu juubeleid kui ka naistepäevi. Eriti meenutatakse tollaseid stiilipidusid, nagu näiteks ratsionaliseerijate organiseeritud pidusid. Tollaseid asutusepidusid iseloomustasid sõbralikud inimesed, lookas lauad ja laudade ette broneerimise vajadus.

Mõistagi oli Baltikal oma bänd, millega ringreisidelgi käidi. Rõivatööstuse bändist sai tuule tiibadesse Tõnis Mägi ja uusi kogemusi hankis seal saksofonist Helmut Aniko.

Teadagi ei olnud vaid rõivatöösturite peod tuntud üle vabariigi. Edukad toiduainetöösturid, kes olid oma tehased läikima löönud ja tõid aeg-ajalt külakorda koju punalipu, said mahti vähemasti 30% tööajast pühendada seltsielule.

Ettevõtte aastapäeva ja nääri­peo kõrval peeti maskipidusid, mitmepäevaseid suve- ja talvespartakiaade, tublimad ettevõtted ehitasid oma kollektiivile spordihooneid, klubihooneid, seadsid sisse oma juuksuri ja maniküüri, kingsepast, kinomehest ja hambatohtrist rääkimata.

Kui vestelda tollaste juhtide või ka hoopiski töölisklassi esindajatega, siis ühes ollakse üksmeelel ? pidusid oodati ja neid tervitati ikka vaid särasilmil. Kui seitsmekümnendate tavaline asutusepidu möödus oma töötajatest rohkearvuliste isetegevuslaste vaatamise kuulamise tähe all, siis erakordsemad peod jooksutasid mööda riiki Sulev Nõmmikut, Voldemar Kuslapit, Ervin Abelit, Uno Loopi ja Jaak Joalat.

Omaette hookuspookus oli mõistagi tollane pidude finantseerimismudel. Ega siis raha söömiseks-joomiseks polnud kõrgemalt poolt eriti ette nähtud, mistõttu tuli kasutada kavaldamisoskust.

Mõistagi vaadati enne peo korraldust läbi võimlaused, mida pakkusid tollased abifondid, sotsiaal-kultuuri arengufond (SKF), tootmise arengu fond (TAR) ja materiaalse ergutuse fond (MER). Kuid korralikuks peoks jäi ka nendest fondidest väheks. Nii kanti lookas laua alla ka näiteks tsiviilõppuste raha ? peaasi, et rahvakontrollile miskit kahtlast silma ei jääks. Ja just sellepärast oli paljudel pidudel sümboolne osalemistasu töötajale.

Kui aga uurida, mis on silma jäänud tänaste ja 70ndate pidude võrdluses, siis pärast väikest mõtlemist märgivad paljud, et ?vist oli tollane reatöötaja oma ettevõtte suhtes patriootlikum kui praegu?.

Muidugi, aeg ja võimalused olid teised ja olid ju peod üheks nõukogude motivatsioonisüsteemi osaks. Süsteemi nurgakiviks oligi individualismi välja­juurimine ja kollektivismiga asendamine. Just see, millest ka meil täna edukate pidude korraldamisel vajaka jääb.

Kirovi-nimelises Kalurikolhoosis toimusid igal aastal kaluripäevad.

Kaluripäev oli tõeline aastasündmus, mis oli viimase kui lihvini organiseeritud. Olin ise siis alles koolilaps ja kõik tundus jube suur ja tähtis.

Kohale tuli terve staadionitäis rahvast ? peaaegu kõik Kirovi elanikud. Kaluripäev oli sportlik üritus, kus toimus igale tasemele, sh ka lastele, kümneid erinevaid mänge ja võistlusi. Paraleelselt oli staadionile organiseeritud ka meelelahutusprogramm, kus siis võistluste vahepalaks lauldi või tantsiti. Õhtul aga, kui sportlik osa sai läbi, läksid kollektiivid grillima ja võitu tähistama.

Tsehhi aastasündmuseks olid üleliidulised piimanduse päevad, mis toimusid igal aastal erinevas kohas.

Piimanduse päevad kestsid kolm-neli päeva. Esimestel päevadel, neljapäeval ja reedel, toimusid tõsised spordivõistlused, kuhu sõitsid kohale ettevõtete parimad sportlased. Mängiti pallimänge ? võrkpalli, korvpalli, lauamänge ? malet, kabet, ning võisteldi mitmeil kergejõustikualal.

Esialgu käisid spordivõistlustel ettevõtte parimad sportlased, kuid hiljem polnud sinna enam mõtet minna, kuna kokku aeti Eesti tippsportlased. Nad olid võetud n-ö ettevõtte palgale, kuid tööd nad ei teinud. See oli üks tolle aja sponsorluse viise.

Laupäeval ja pühapäeval aga sõitsid kõik ülejäänud töötajad peredega järgi. Neil päevadel korraldati mänge ja meelelahutusüritusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Näiteks köievedu, kotijooksud ja kombineeritud teatevõistlused.

Kohal oli paar tuhat inimest, kes kõik ööbisid telkides, moodustades väikseid laagreid. Söökide eest vastutasid kohalikud restoranid ja sööklad, kes kogu oma varu metsa tirisid. Suppi jagati kord päevas tasuta, aga ülejäänud söögi ja joogi pidid ise ostma.

Tol ajal, kui tööline teenis kuus 130 rubla, sai 25 rublaga väga hästi hakkama ja jäi ülegi. Näiteks liiter viina ja kilo paremat keeduvorsti maksis tol ajal 2,20 rubla.

Piimanduse päevad oli koht, kus saadi kokku endiste klassikaaslastega Õisu tehnikumi ajast. Kogu Õisu kamp on tänaseni eriline tsunft, mis hoiab kokku.