Eelarvedefitsiidi kasvatamine toob intresside tõusu

Euroopa Keskpank on andnud mõista, et eelarvedefitsiidi kasvatamine ja sellega kaasnenud poliitilise surve tugevnemine keskpangale toob varem või hiljem vastukäiguna endaga kaasa intresside tõstmise.

See oleks ennekõike süütute karistamine ja loomulikult valus löök Eestile, kui arvestada, et meie viimaste aastate kiire majanduskasv on toetunud suurel määral just madalatele intressidele, mis on elavdanud nii investeeringuid kui ka eratarbimist.

Euro tuleku ajal oli Saksamaa kõige vingem Maastrichti kriteeriumitest kinnipidamise eest võitleja. Seda igati mõistetavalt, sest 1948. aastal ilmavalgust näinud Saksa marga ja Saksamaa majandusedu lähtekohaks oli olnud konservatiivse rahanduspoliitika toetatud veelgi konservatiivsem rahapoliitika.

Euro ei tohtinud olla karvavõrdki kehvem kui D-mark. 17. juunil 1997 stabiilsus- ja kasvu­paktiks formuleeritud arusaamad pidid ohjeldama kõiki Schuldenmacher?eid ehk võla­tegijaid, eelkõige raha- ja rahandusasjadesse lõdvalt suhtunud Itaaliat.

Vaevalt mõned aastad hiljem oli aga just Saksamaa see, kes hakkas rääkima stabiilsuspakti liigsest jäikusest. Eelarvedefitsiidi lubatavuse piiritlemine ?ainult? 3 protsendiga ja riigivõlale 60protsendilise piiri seadmine suhtena SKTsse olevat rüütanud Saksa majanduse ängistavasse hullusärki. Ime­ravimit 2001. aastal maailmamajandust tabanud tagasilöökide vastu nähti keyneslikus defitsiitfinantseerimises.

Toonased tagasilöögid tabasid Euroopas kõige valusamini Saksamaad, kus majanduskasv langes 2001. aastal 0,6 protsendile. Kavandatud tulude mittelaekumine tõi endaga kaasa 2,8protsendilise eelarve­defitsiidi.

Nagu Keynesi õpetust järgivaile tõelistele sotsiaaldemokraatidele kohane, asuti tuld bensiiniga kustutama. Ikka veendumuses, et avalike kulutuste suurendamisega saab majandust taas kasvule pöörata. Edasi läks nii, nagu võis oodata. End münchhausenlikult juukseid pidi üles tirida ei õnnestunud.

Stabiilsuspaktiga vastuollu läinud järgnenud aastate 3,7- ja 3,8protsendiline eelarve­defitsiit ei toonud loodetud majanduskasvu. See kahanes veelgi ja pöördus 2003. aastal juba 0,1protsendilisse langusesse. Usk defitsiidi imettegevasse jõusse aga säilis. Asjaolu, et sakslastel õnnestus 2004. aastal jõuda 1,6protsendilise majanduskasvuni ja seda 3,7-protsendilise eelarvedefitsiidi juures, andis rahandusminister Hans Eichelile üksnes indu juurde. Saksamaa ja Prantsusmaa eestvedamisel kolm aastat väldanud võitlus stabiilsuspakti lõdvendamise eest päädis 22. märtsil pakti n-ö reformiga.

Tõsi, paberi peal jäid eelarve­defitsiidi ja riigivõla kriteeriumid paika, kuid mööndused, mille puhul neist saab mööda minna (täiendavad kulutused haridusele ja arendustegevusele, Euroopa lõimumisega seotud kulutused jm), on universaalsed ja paljude veendumusel teinud stabiilsuspaktiga lõpparve. Ainus, milles sakslastega nõustuda tuleks, on nende poolt ELi eelarvesse tehtavate netomaksete mahaarvamine defitsiidist.

Elu on näidanud, et stabiilsuspaktist eriti kinni peetud pole. Saksamaa 3 protsenti ületav eelarvedefitsiit on osutunud krooniliseks. Prantslased olid 2002. aastal 3,2, 2003. aastal 4,1 ja 2004. aastal 3,6 protsendiga miinuses. Kreeka on defitsiidikriteeriumile alati vilistanud, selle vastu on patustanud ka Holland ja Portugal. Mis teistelgi siis nüüd, pärast 22. märtsi enam pingutada?

Mis puutub riigivõla suurusesse, siis on 60 protsendist suurema võlakoormaga riikide loetelus Austriale, Belgiale, Itaaliale ja Kreekale lisandunud Portugal, Prantsusmaa ja Saksamaa. Vaid Hispaania on suurvõlgnike seast pääsenud ja Belgia oma enam kui 100protsendilist võlakoormat tõhusalt kärpinud.

Kui EList topeltstandardeid otsida, siis need on seni kõige kujukamalt ilmnenud stabiilsuspakti ümber toimunud väitlustes.

Väikeriikide puhul peeti pakti täimist enesestmõistetavaks, suurriikidest ületab Saksamaa juba neljandat aastat järjest 3 protsendi raja, tänavu prognoositava 3,5 protsendiga. Jääb üle vaid oodata, millal ELi uusliikmed asuvad õigustatult eelarve­defitsiiti mitte millekski pidades endale eurot nõudma. Suure poliitika poolelt on tee nõrgale eurole lahti.

Niisiis pole võlgu elamine ei sakslaste ega prantslaste era­lõbu. Tõele au andes on just Saksamaa keskpank oma asepresidendi Jürgen Starki isikus ja sealsed majandusprofessorid olnud need, kes kutsuvad liidukantsler Gerhard Schröderit ja rahandusminister Hans Eichelit üles piiri pidama.