Saksamaal tõstab pead viha kapitalismi vastu

Sotsialism on Saksamaa väljamõeldis. Marx ja Engels olid sakslased ning ka Euroopa heaoluriigi mudelile aluse pannud sotsiaaldemokraatlik liikumine sai alguse Saksamaalt. Kapitalismi ei võetud seal iial päriselt omaks.

Nüüd, kus Saksamaa majandus on raskustes, kapital liigub riigist välja ja töötuse määr tõuseb, kogub kapitalismi vastu suunatud kriitika tuure.

Inimesi vihastavad tippjuhtide väga kõrged palgad ning Saksa firmad, kes lasevad rekordilistest kasumitest hoolimata töötajaid lahti. Valitsus on omalt poolt soovitanud juhtidel sissetulekud avalikustada ning tühistanud kunagi pühaks peetud pangasaladuse seadused.

Kriitika viis haripunkti Sotsiaaldemokraatliku Partei juht Franz Müntefering. Ta süüdistas tootmise mujale viinud ettevõtjaid ahnuses ja ühiskondliku vastutustunde puudumises ning võrdles rahvusvaheliste aktsiafondide juhte rohutirtsuparvedega, mis firmadele laskuvad, nende kulul elavad ja edasi liiguvad, kui hävitustöö tehtud. See tõi Münteferingile avalikkuse ja meedia toetuse. Ka Nobeli kirjanduspreemia võitja Günter Grass naeruvääristas olukorda kui ?aktsiaturu määratletud vabadust?.

Opositsiooniliidritele teema ei meeldi, kuid nad hoiduvad vaidlemast. Vaid üksikud Saksamaa majandusajakirjanikud ja ülikoolide professorid on vastu hakanud. Ettevõtjad ja firmajuhid neelavad vaikselt viha alla ja kolivad kiiremini mujale.

Münteferingi jutus on kindlasti olemas oma iva. Maksude kaotamine realiseeritud tulult suurendas aktsiamüüki. Rahvusvahelised aktsiafondid pakkusid ettevõtetele hädavajalikku likviidsust, lõhkudes samal ajal traditsioonilised omaniku­suhted.

Asja hea külg on see, et Saksamaa oma aja ära elanud hiigelettevõtted muutuvad väiksemaks ja tõhusamaks ning kapitaliturg saab ressursse paremini jaotada. Halb aga on see, et finantskapital liigub riigist välja, et rahastada teisi oma aja ära elanud hiigelettevõtteid.

Olid ajad, kui Saksa kapitalismi vastu näidati üles suuremat lugupidamist. Sõjajärgse Saksa majandusime ajal õnnestus madalate palkade ja vähearenenud valuutaga alustanud Saksa töölistel maailmaga konkureerida. Palgad kasvasid kiiresti ja elu läks paremaks.

Kuid 1970ndatel läksid sakslased liiale. Nad hakkasid oma heaoluriiki paisutama, viies valitsuse osa SKPst 39 protsendilt 49-le ja tervitades ametiühingute nõutud palgatõuse.

Et ime on hääbumas, hakkas koitma siis, kui Aasia konkurentidel läks korda hävitada suur osa Saksamaa tööjõumahukast tekstiili-, optikaseadmete ja täppistehnikatööstustest. Ometi uskusid inimesed igavesse kasvu.

Alles siis, kui endistest kommunismimaadest said turu­majanduslikud riigid, sai Saksa tööliste konkurentsivõimetus ilmseks. Saksamaa on maailma suurimate tööjõukuludega riik. Palgakulud kümnes uues ELi liikmesriigis moodustavad vaid seitsmendiku Lääne-Saksamaa tasemest, Rumeenia ja Bulgaaria tööjõukulud kümnendiku, Hiina palgad on 4% Lääne-Saksamaa keskmisest.

Saksa ettevõtted viisid seepeale tootmise tööjõumahukad osad riigist välja ja alandasid Saksamaal tehtud investeeringute taset. Puhasinvesteeringute osakaal SKPst on Saksamaal OECD riikidest madalaim. Nüüd on suurim mure sõjajärgsele rekordtasemele jõudnud tööpuudus.

Ja kogu see mõttetu kapitalismi vastu suunatud kriitika varjab seda, et Saksamaa murede põhjuseks on aegunud heaoluriik ja 30 aastat agressiivset ametiühingupoliitikat.