Miks tuleb rõhutada okupatsiooni ja annektsiooni õigusvastasust?

Tartu rahulepingu artikli II alusel tunnustas Venemaa ?Eesti iseseisvust rahvusliku enesemääramisõiguse alusel igaveseks ajaks?. Tartu rahu kehtib, kuid tema põhimõtteid on rikutud. Riigikogu peab selgelt esitama aru saama, et 1940?1991 oli Eesti Vabariik Nõukogude Liidu poolt õigusvastaselt okupeeritud ja annekteeritud. Sellel osundusel on mitu praktilist väärtust.

Esiteks sisaldab see selget seisukohta, et kuigi piirileping sõlmitakse ENSV administratiivpiiride järgi, oli sellise piirijoone tekitamine algusest peale ebaseaduslik.

Teiseks jätab niisugune rõhuasetus meile võimaluse esitada kompensatsiooninõue repressioonide eest.

Kolmandaks võtab see hoo maha väidetel, nagu rikutaks Eestis vähemuste õigusi. Olukord, mille eest Vene pool meid kritiseerib, on tekitatud õigusvastaste aktidega ja Eesti riik käitub väga avatult, andes võimaluse kodakondsust naturalisatsiooni teel taotleda, soodustades keeleõpet jne.

Viie fraktsiooni esitatud muudatus, mis ütleb, et järjepidevus sätestati ülemnõukogu otsusega, on absurdne. Isamaaliit on seisukohal, et Eesti Vabariigi järjepidevus on kogu aeg olemas olnud ning ülemnõukogu oma aktiga ei saanud seda luua.

Sellist põhiseaduslikku institutsiooni nagu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ei ole olemas. Veel hullem, järjepidevusest lähtudes oli tegemist ebaseadusliku institutsiooniga.

Sellise muudatusettepaneku sünd näitab, millise absurdini me kiirustamise ja rabistamise tulemusena võime jõuda.

Meid teeb kurvaks see, et piirileppe puhul pole siiani suudetud lähtuda normaalsest poliitilisest dialoogist. Peaminister Andrus Ansip ja välisminister Urmas Paet pidasid koguni võimalikuks saata lepingute ratifitseerimise seaduse Riigikokku algselt ilma igasuguse selgitava tekstita.

Sellega mindi mööda üheksakümnendate aastate lõpus Eesti erakondade vahel saavutatud ühisest arusaamast, et kui kunagi tuleb päevakorda Venemaaga sõlmitavate piirilepingute ratifitseerimine Riigikogus, siis saab seda teha üksnes täiendava selgituse või deklaratsiooniga.

See, kuidas kogu protsessi käigus on püütud vältida nii Tartu rahu põhimõtete otsest mainimist kui ka okupatsiooni ja anneksiooni õigusvastasuse märkimist, tekitab kõhedust. Vägisi jääb mulje, et välisminister Urmas Paet on Venemaa välisministrile Sergei Lavrovile lubanud, et niisuguseid termineid Eesti pool piirilepingutega seoses ei kasuta.

Oleme välisministrilt küsinud, kas midagi sellist toimus, kuid ühemõttelist vastust ei ole me saanud.

On hea meel, et viis parlamendierakonda leppisid eile piirileppe ratifitseerimise seaduse preambulas kokku. Sõnastus lähtub 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nagu see on sätestatud põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuses Eesti riiklikust iseseisvusest ja Riigikogu deklaratsioonis põhiseadusliku riigikorra taastamisest.

Piirileping muudab kooskõlas põhiseaduse artikliga 122 osaliselt Tartu rahuga määratud riigipiiri joont, nagu see Eesti valitsuste ja läbirääkimisdelegatsioonide poolt juba mitu aastat tagasi kokku lepiti, kuid ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepetega mitte seotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist.

Fakt, et Eesti oli 50 aastat okupeeritud, ei kao meie ajaloost mõistagi kunagi.