Kui kauaks jätkub meile naftat?

Kiviaeg ei lõppenud sellega, et kivi sai otsa, vaevalt lõpeb naftaajastu sellega, et viimane naftatilk tarbitakse. Nafta saadavuses on sellegipoolest toimumas suured muudatused, nagu me juba ka osaliselt oleme märganud.

Olukorras, kus nafta hind on lühikese aja jooksul mitmekordistunud, on muidugi kerge leida prohveteid, kes ennustavad nafta kohest otsasaamist. Üldiselt peetakse naftaajastu lõpu alguse märgiks nafta tootmismahtude jõudmist maksimaalse tasemeni, millele järgneks pidev mahulangus ja enneuskumatult kõrge hind.

Viimaste aastate suur hinnatõus on toonud pinnale spekulatsioonid algavast nafta ammendumisest. Hinnamuutused on siiani siiski tulenenud muudest teguritest. Tuleb aru saada, et nafta hind on äärmiselt heitlik mõne eripära tõttu. Esiteks on nõudlus äärmiselt jäik hinnamuutustele. Teiseks on nõudluse ja sellega kaasneva hinna muutumise kiirus suurusjärkudes kiirem muutustest tootmismahtudes. Nafta leiukoha avastamisest kuni tootmise alguseni kulub aastaid, rääkimata sellest, kuni üks leiukoht saavutab oma maksimaalse tootmisvõimsuse.

Kõigi viimsepäeva prohvetite kurvastuseks tuleb siiski märkida, et nafta pole otsa saamas. Traditsionaalne nafta tootmine jätkab veel mõnda aega kasvamist.

Tootmismahtude vähenemist on oodata alles ajavahemikus 2025-2030, millele järgneb periood, mil leiab aset alternatiivsete nafta toorainete (Non Conventional Oil) massiline kasutuselevõtt. Võib ennustada, et nafta kasutus saavutab oma tippmahu alles 2060. aastal.

On mitu erinevat alternatiivset toorainet naftale: Kanada õliliivad, Venetsueela bituumsed naftad ja meile hästi teada põlevkivi.

Kui 1983 maailma teadaolevad naftavarud olid 750 Gbll miljardit vaati, (1 vaat=156 liitrit), kümme aastat hiljem 1050 Gbbl ja 2003. aastal 1150 Gbbl, saab vaevalt öelda, et meie naftavarud on otsakorral.

Lähitulevikus võib oodata teadaolevate naftavarude jätkuvat kasvu, kuna naftatööstus kohaneb aeglaselt muutunud turuolukorraga, kus kehtiv naftahind tagab arendusprojektide hea rentaabluse. Täna maailmas teadaolev naftavaru on piisav tagamaks 45 aasta tarbimise, mis on varasemaga võrreldes rekordiliselt pikk aeg.

Alternatiivsete naftatoorainete kasutusele võtmine ja nende kallim tootmisprotsess õigustaks nafta hinna teatud tõusu. Ka konventsionaalsete naftaleiukohtade kasutuselevõtt läheb pidevalt kallimaks, kuna uute väljade tootmiskulud on suuremad. Kokkuvõttes pole karta, et nafta otsa saab, kuid peame arvestama, et odava nafta ajastu on jäädavalt möödas. Hinnamuutus on aga märksa tagasihoidlikum, kui võiks arvata.

Investeeringute maht selleks, et kindlustada nõutud naftakogust järgmise 15 aasta jooksul, on umbes 5-6 $/bbl, millele lisandub tänane tootmiskulu ca 15 $/bbl. Sellega peaks tasakaalustatud nafta hinnaks lähima 15 aasta jooksul kujunema keskmiselt 25-30 $/bll, seega umbes poole võrra odavam kui tänane turuhind.

Samas suurusjärgus on ka alternatiivsete naftaallikate tootmiskulu koos õigustatud kasumimarginaaliga. Hinnatase üle selle tähendaks liigkasu naftafirmadele, mis pikas perspektiivis ei ole mõeldav. Seega pole aga välistatud, et tänane ülikõrge hind, mis toob naftaettevõttetele hiidkasumeid, ei või sellisena püsida veel mitu aastat.

Nafta kättesaadavusest märksa suurem mõju nafta kasutamisele on keskkonnaaspekt ja seda eriti süsihappegaasi kahjuliku mõju tõttu meie kliimale. Ühel või teisel viisil tuleb piirata neid kütuseid, mis sisaldavad palju süsiniku, kuna just söe põletamisel tekib süsihappegaas. Fossiilsetest kütustest on kõige süsinikurikkam kütus muidugi süsi, sellele järgneb nafta ja kõige söevaesem on maagaas.

Meie põlevkivi on suhteliselt söerikast tüüpi kütus. Eriti palju süsihappegaasi eraldub põlevkivist, kui seda põletada elektrijaamades. Märksa vähem eraldub süsihappegaasi õlitootmisel, kuna siis jääb enamik lubjakivis seotud söest lagunemata.

Vaatamata keskkonnaprobleemidele jäävad aga nafta ja naftatooted maailmamajanduses olulist rolli mängima veel vähemal 60-80 aastat.

Eestil on hea võimalus osaleda alternatiivnafta tootmisprojektides oma põlevkiviga. Kuna energiasektor seisab lähima 50-100 aasta jooksul olulise muutuse ees, kus tuleb luua alus täielikult uuele energiasüsteemile, on selles arengus osalemine äärmiselt huvipakkuv.

Lähima 15 aasta jooksul tuleb välja arendada alternatiivsetel toorainetel tuginev tootmistehnoloogia ja lähima 50 aasta jooksul peab maailmas tekkima oluline alternatiiv vedelküttele.

Kitsamalt, Eesti perspektiivis, ei peitu potentsiaal ainult Ida-Virumaa maavarast üha kallineva kütuse tootmises, vaid maailma põlevkivitööstuse arengus osalemises. Põlevkivi mängib kindlasti olulist rolli maailma energiasüsteemis. Mis võib veel enam huvi pakkuda, kui osalemine majandussektoris, mille suurus on täna enamvähem nullilähedane, aga mis 90 aasta pärast on võrdne tänase naftatööstusega. Targalt ja fokusseeritult tegutsedes võib siin Eestil olla hea arengupotentsiaal.