Majandusstatistika lõksud

Kõige lihtsam on nendesse sattuda ja alt minna, kui hakata külmalt, professionaalse ettevalmistuseta majandusvõrdlusi tegema alates ülelombilistest majandustõusude kõrvutamisest kuni meie Juhanite ja Jaanide tulude vaheliste ebavõrdsuste võrdlemiseni välja.

Näiteks on viimasel ajal, eriti Jochen Hartwigi uuringute alusel (vt ka ettekannet võrgust ?On misusing National Accounts data for governance purposes?), on USAs kõrgem majanduskasvu tempo võrreldes ELiga paljas statistiline illusioon. Nimelt olevat USAs kasutusel teistsugune filosoofia inflatsiooni hindamisel kui vanas maailmas. Seda eriti toodete kvaliteedi tõusu arvestamisel, mis oluliselt ja illusoorselt tõstab nende statistika näidatavat majanduskasvu võrreldes euroliidu makromajandusstatistika seisukohtadega.

Lihtne näide nn uue toodangu erinevatest käsitlustest: kui praegu üldiselt arvutite mälu­mahud ja töökiirused aasta jooksul isegi kordistuvad samade nominaalhindade juures, siis USA arust, arvutite kvaliteet tõuseb. Nende statistika mõistes müüakse igal aastal hoopis uusi, kvaliteetsemaid tooteid sama nominaalhinnaga. Ehk nende mõistes reaalselt arvutite hinnad langevad ja nominaalselt samade müügikoguste juures müüakse üha suurem maht toodangut.

Euroopa Liidu riikides üldiselt sellist filosoofiat majandusstatistikas ei rakendata ja reaaltoodangu kasvutempod jäävad siin suhteliselt madalamaks. Häda on selliste võrdluste puhul veel selles, et ka nt Saksamaa ja Inglismaa majandustatistika metoodikad on erinevad.

Meil tahetakse isegi toodetele keskkonnamaksude lisamine lugeda hinnatõusuks. Tule taevas appi: keskkonnatasude tingimuses toodetud toode on hoopis kõrgemakvaliteediline toode, seega uus toode, mis endaga reaalset hinnatõusu kaasa ei too ja seega inflatsiooni ei saa tekitada. Samuti ei taheta meil statistikas negatiivseid makse (nt tulusid saaste­kvootide müügist) arvestada hindade alandamise sisse.

Nähtavasti toimub ELi riikides hinnatõusu moonutamine üles veel sellega, et piisavalt ei arvestata, et ka ELi elanikud püüavad kallinevaid tooteid pidevalt asendada oma ostu­korvis odavamatega.

Samasse lõksu võib sattuda, kui USA kõrgema rahva­tulu inimese kohta näitaja alusel hakata väitma, et seal on kõrgem majandusefektiivsus kui stagneeruvas Euroopas. Tegelikult sõltub toodang ühe elaniku kohta veel sellest, kui suur on elanikkonna hõivatus, aastane töötundide arv. Ei maksa unustada, et euroopaliku kultuuri juurde kuuluvad suhteliselt pikad puhkused ja kõrge vaba aja eelistus. Neid asjaolusid arvestades olevat näiteks sakslaste või prantslaste tööviljakus siiski samal tasemel kui USAs. Üks altminekuvõimalus olekski nüüd jääda uskuma, et USA majanduskasvu kõrgem näitaja on reaalne ja on tingitud sellest, et neil on efektiivsem majandus.

Veelgi kergemini saab alt minna, asudes külmalt võrdlema elanike majanduslikku ebavõrdsust ning seega ebaõiglust okupatsiooni ajal ja praegu elanike sissetulekute erinevuste alusel arvutatud Gini näitajaga. Nimetatud võrreldavad majandussüsteemid on ometi erinevad.

Erinevalt soveti­ajast teevad näiteks rikkamad üldiselt suuremaid investeeringuid oma sissetulekute arvel, seega loovad rohkem rahvuslikku rikkust. Sellega loovad nad rohkem töökohti, mis ka vaeste majandusolukorda parandavad. Seda aga tulutasemete alusel arvutatud Gini ei näita. Veel enam, kuna soveti­ajal kortereid jaotati rahvale peaaegu tasuta, siis Gini järgi hiigelkorteris elava nomenklatuuribossi ja kõrval hurtsikus elava pere vahel polnud mingit majanduslikku ebaõiglust. Mõned Euroopa riigid arvutavad oma Gini näitajaid mitte elanike tuluerinevuste, vaid tarbimis­tasemete erinevuste alusel.

Samas on kahju, et majandus­statistika ei anna andmeid sellise tähtsa nähtuse kohta nagu elanikkonna maksukoormuste ebavõrdsus või maksukoormuste Gini näitaja. Statistiliste seikade mittetundmine võib olla üheks põhjuseks okupatsiooniaja hea elu tagaigatsemisele.