Eesti maine ja populaarsus saavad kõvasti rappida

Eesti viimaste aastate suurimaks väljakutseks majanduse vallas on kahtlematult üleminek eurole. Kuigi selle plusside või miinuste üle võiks loomulikult vaielda, on Eesti juba aastaid tagasi püstitanud endale ühemõttelise eesmärgi: minna üle eurole 1. jaanuaril 2007.

Nii pole sellest saanud lihtsalt mingi järjekordne tähtaeg või kohustus täita viisaastak nelja aastaga, vaid Eesti usaldusväärsuse mõõdupuu. Sellele kuupäevale on orienteeritud mitmed praeguseks juba tehtud otsused, sellega on arvestanud nii kodumaised kui ka välisinvestorid.

See kõik oleks ju väga ilus, kuid praegusel hetkel on kurb tõde see, et Eesti 1. jaanuaril 2007 eurole üle ei lähe: inflatsioon Eestis jääb Euroopa Liidus alla vaid Lätile, ületades selgelt nõutava 3% piiri.

Rahandusminister Aivar Sõerd üritab veidi väriseva häälega küll väita, et kõik sõltub ajast, mil Eesti valmisolekut mõõtma hakatakse, peaminister Andrus Ansip on konkreetsem: eurole üleminek võib tõepoolest edasi lükkuda. Samal ajal jätkab sama valitsus täie hooga eurole ülemineku kampaaniat, ajades inimesi aga ainult vihaseks ning häälestades neid ühisraha vastu.

Olukord on seda hullem, et valitsusel näib puuduvat igasugune tahe otsustada, mida tekkinud olukorras ette võtta. Eesti Pank hoiatas tegelikult juba aastaid tagasi, et sedavõrd intensiivse kulutamise juures võib Eestil inflatsioonikriteeriumi täitmisega raskeks minna.

Ei kuulanud neid hoiatusi eelmine valitsus, veelgi vähem aga praegune. Eesti Panga arvamusest hoolimata koostas Eesti endale luksusliku lisaeelarve ning 2006. aasta eelarvet koostades on nähtava ülejäägiga eelarve ideest loobutud.

Eesti suutmatust täita inflatsioonikriteeriumi üritatakse selgitada ajutiste asjaoludega ehk kütuse hinna tõusuga. See argument pole kahjuks tõsiseltvõetav, sest teised 1. jaanuariks 2007 euro suunas liikuvad uued liikmesriigid ? Sloveenia ja Leedu ? on bensiinihinna samasugusest tõusust hoolimata suutnud inflatsiooni kontrolli all hoida.

Olukord, kus kaks teist 1. jaanuaril 2007 eurole üleminekut lubanud riiki saavad sellega hakkama, Eesti aga mitte, on eriti valus. Esimest korda taasiseseisvumise järel laseb Eesti mõne Balti riigi endast majandusreformide alal selgelt mööda.

Seetõttu võib Eestit ähvardada tugevaim majanduslik tagasilöök viimaste aastate jooksul. Tänapäeva maailmas pole väikestel riikidel müüa muud usaldust. Praeguses seisus näib Eesti maine ja selle kaudu populaarsus investorite silmis kõvasti rappida saavat.

Olukord võiks olla parem, kui valitsus oleks ausalt ja ühemõtteliselt loobunud eurole üleminekust 1. jaanuaril ning teatanud, et me ei saa sellega selleks kuupäevaks hakkama, küll aga kavatseme seda teha näiteks 1. jaanuaril 2008.

Kui endisest kuupäevast soovitakse aga kinni pidada, tuleks inflatsiooni pidurdamiseks midagi reaalset ette võtta.

Selle asemel tantsitakse aga mingit arusaamatut tantsu põhimõttel üks samm edasi ja kaks sammu tagasi. Mõningate aktsiiside tõusu lükatakse edasi, teiste tõusu aga kiirendatakse. Ühel päeval peetakse vajalikuks inflatsiooni vastu võidelda, teisel päeval leitakse, et mõõdukas inflatsioon aitab hoopis majanduse jõudsamale arengule kaasa.

Selles laadis sihitult ringi veheldes võib juhtuda, et eurole ei suudeta üle minna ka 2008. aastal.

Peaminister Andrus Ansipi avaldustest võib koguni välja lugeda, et ega tegelikult peagi Eesti eurole üle minema või vähemalt pole Eesti valmis selleks midagi otsustavamat ette võtma. Seegi lahendus võiks täiesti arvestatav olla, sellisel juhul tuleks seda aga selgelt välja ütelda ning mitte saata maailma vastukäivaid signaale.

Reformierakonna suutmatus otsustada võib seega Eestile kalliks maksma minna. Üritades korraga kahel toolil istuda, võib nende vahele kergelt maha kukkuda.

Iga päevaga üha rohkem Keskerakonna nägu mineval Reformierakonnal puudub otsuste langetamiseks aga nii tahe kui ka jõud.