"Buldooser" Sharon lahkub poliitikast

Viis aastat peaministrina tegutsenud 77aastase Sharoni hüüdnimi on Buldooser. See iseloomustab tema otsustavust ja jõudu oma poliitika läbisurumisel nii kindralina kui ka poliitikuna. Kogu oma viieaastase valitsemise ajal oli ta ühepoolsete jõuvõtetega püüdnud tagada Iisraeli julgeolekut ja rahvusvahelist tunnustamist. Kuid haigus ei lasknud tal oma plaane lõpule viia ja nüüd on Israeli tulevik isegi ebakindlam kui enne.

Võimu alguses püüdis Sha-ron vana sõjamehena palestiinlastega toime tulla sõjaliste vahenditega. Kuid enesetaputerroristide vastu oli ta sama võimetu nagu Bush Iraagis. Nähes, et see ei õnnestu, tegi ta 2003. aastal järsu pöörde ja ütles esimese Iisraeli poliitikuna välja avaliku saladuse: "Peame tunnistama, et meie okupatsiooni all on 3,5 miljonit palestiinlast, ja seda ei saa jätkata igavesti, kuna see mõjub halvasti nii palestiinlastele kui ka meie majandusele."

Järgnes palju paksu verd tekitanud asunduste lammutus okupeeritud Gaza sektoris. Et Sharon ei teinud seda koostöös palestiinlastega, kelle kontrolli alla see ala anti, valitseb seal pärast iisraellaste lahkumist paras kaos.

Kuna Sharon hoidis oma plaane salajas, siis pole täpselt teada, kui palju oli ta valmis loovutama okupeeritud Läänekaldast. Mõningat aimu sellest annab turvamüüri ehitamine, mis ei järgi Iisraeli tegelikku piiri ja jätab osa asundusi Iisraeli poolele.

Lähenemas on olulised valimised. Asunduste lõhkumise tõttu oma erakonna Likudi parempoolse tiivaga tülli läinud Sharon oli mullu novembris asutanud uue partei Kadima (Edasi).

Märtsi lõpul tulevatel erakorralistel valimistel on ennustatud sellele kolmandikku kohtadest. Kui palju aga Kadima pärast jõulise Sharoni lahkumist tegelikult hääli suudab koguda, selgub peagi.

Peaministri kohusetäitjaks tõusnud Sharoni lähedane liitlane 60aastane Ehud Olmert on olnud kümme aastat Jeruusalemma linnapea ning Likudi esindajana pikalt parlamendis ja korduvalt minister. Küsimus on, kas Olmertil jätkub Buldooseri jõudu, et seda poliitikat jätkata, isegi kui ta saab rahvalt mandaadi.

Iisraeli jaoks mitte vähem tähtsad valimised tulevad juba selle kuu lõpus Palestiinas. Valimised tulenevad rahuplaanist, millele palestiinlaste president Mahmoud Abbas koos Sharoniga Washingtoni heakskiidul alla kirjutas. Eelküsitluste järgi peaks valimistel 30-40% häältest koguma sõjaline rühmitus Hamas, mis ei tunnusta Iisraeli riiki ja jätkab relvavõitlust.

Kuna Arafati järel palestiinlaste presidendiks tõusnud Abbas on osutunud nõrgaks liidriks, suureneb valimiste järel tõenäoliselt palestiinlaste killustatus ja sõjakus, eriti kui Iisrael ei taandu Läänekaldalt. Eks iseloomusta olukorda Hamasi pressiesindaja Sami Abu Zuhri antud kommentaar Sharoni kohta: "Maailm on vabanemas ühest kõige hullemast liidrist."

Nii nagu Ariel Sharoniga jõuab lõpule üks põlvkond Iisraeli poliitikas, on pereheitmine kogu Lähis-Idas. Iraagis on Saddam Husseini kukutamise järel suudetud valida parlament, aga pole selge, kas riik liigub demokraatia või kodusõja poole, eriti pärast okupatsioonijõudude lahkumist. Iraagi olukorda komplitseerib naaberriik Iraan, mis sai mullu mõõduka presidendi asemel sõjaka Mahmoud Ahmadinejadi, kes on muu hulgas teatanud, et pühib Iisraeli merre, ja lubanud islami võidukäiku.

Mullu suri ka Saudi Araabia kuningas Fahd, kes oli valitsenud 23 aastat. Naftaturgude stabiilsuse tagajana ja USA sõbrana on Saudi Araabia terroriorganisatsiooni Al Qaeda erilise viha objekt.

Valitsejad on vahetunud veel Süürias ja Jordaanias. Ainult Egiptuses püsib võimul Sharoniga üheealine, 77aastane autoritaarne valitseja Hosni Mubarak. Kartes ilmselt tema äkilisest kadumisest tekkida võivat võimuvaakumit, on USA sundinud teda poliitilisi vabadusi poetama. Tulemuseks on viiendiku parlamendikohtade minek islamimeelse moslemivennaskonna kätte.

Nagu teada, on Lähis-Ida ja nafta hind siiami kaksikud. Piisab, kui keegi teeb seal mõne äkilisema liigutuse, kui tagajärgi tunneb kogu maailm.