Põlevkivielektri vajaduse müüt on visa kaduma

Keskkonnaministeeriumi kok-kukutsutud sõbralik viieliikmeline komisjon otsustas anda 5. detsembril Eesti Energiale (EE) kõige keskkonnasõbralikuma suurorganisatsiooni tiitli. Seetõttu, et nende jõupingutused keskkonnasaaste vähendamisel olevat märkimisväärsed. Vaatamata jõupingutustele on EE jätkuvalt ikkagi Eesti kõige suurem saastaja, ja ka majanduslikus mõttes suurimaid raiskajaid. Sellest seisundist ei saa EE aga lahti, kuniks kasutab põlevkivi, kuna ükski investeering ei ole suuteline muutma põlevkivi füüsikalist ja keemilist olemust.

Tegemist on ülimadala kütteväärtuse, suure jäätmetehulga ning märkimisväärse põhjaveekahjustusega maavaraga. Enamgi veel: asjaolu, et Eestis on põlevkivitööstus sedavõrd suuremahuliselt esindatud, ei tulene siinse rahva vajadustest, vaid tegu oli ajalooliselt Nõukogude Liidu tööstuse energiavajaduste rahuldamisega, millel meie rahvusliku ja iseseisva edenemisega on küll vähe pistmist.

Küsigem siis teistmoodi: kas üldse mis tahes investeeringud EEsse, ilma selle tehnoloogia lähtepõhimõtteid muutmata, suudavad kasvatada selle ettevõtte jätkusuutlikkust ning vähendada märkimisväärselt keskkonnamõjusid? Kaldun arvama, et ei.

Kui täna jõuab põlevkivist toodetud elektrist tarbijateni ca 5 TWh elektrit aastas, siis selle tootmisel on atmosfääri lennanud oma 13 TWh soojusenergiat. Energia, millest piisaks kogu meie küttevajaduse katmiseks kuid, mis aga tehnoloogia omapära tõttu raisku läheb. See kadunud väärtus, mis võiks majandust teenida, on 3,5-4 miljardit krooni!

Tänases tootmistsüklis jõuab igast põlevkivikaevandustes olevast energiaühikust elektrina tarbijani 14%; kui EE täidab kogu oma investeerin-gu-teplaani üleminekuga keevkihttehnoloogiale, suureneb see osa ehk 17 protsendini. Soojus jääb seejuures jätkuvalt kasutamata, mille tõttu tõenäoliselt ei muutu ka märkimis-väärselt meie asend energiamahukalt toimivate ettevõtete pingereas. Ka pärast investeeringuid kulutaksime me neli ja enamgi korda rohkem energiat ühe euro teenimiseks, võrreldes ELi keskmisega. Rääkimata põhjaveest, mille kahjustused põlevkivikaevandamise tõttu on ülemistes veekihtides juba täna märkimisväärsed ning mille tõttu kasutatakse alumisi põhjaveekihte sedavõrd intensiivsemalt. On tekkinud olukord, kus neisse kihtidesse võib rõhulanguse tõttu siseneda merevesi. Eesti-Soome kaubavahetuses on merekaabli rajamisega saabumas uus ajajärk: saaste Eestisse - elekter Soome.

Kes poleks kuulnud vajadusest teadmiste- ning innovatsioonipõhise majanduse järele. Arusaamatul moel ei puuduta aga Eesti innovatsioonipoliitika neid valdkondi, kus uuenduslikke lahendusi oleks hädasti vaja. Tänase seisuga Eestis puudub meie vajadustele ja oludele vastav energiatehnoloogiate arendus- ja uurimistegevus ning sihipäraselt toetatud innovatsioonikava, mis vähendaks kiiresti Eesti energeetilist intensiivsust.

Ka on tõusev naftahind tekitanud kasvava ärikiheluse põlevkivialadel ning paljud püüavad põlevkiviõli tootmist silmas pidades uusi kaevandusi avada, lube taotleda. Mida kõrgem on naftahind, seda ahvatlevamaks muutuvad ka madala energiasisaldusega põlevkivialad, kus energiatihedus on isegi 25 GJ/m2 ja alla selle. Kui orienteerutakse põlevkiviõli ekspordile, võib kaevandamise intensiivsus üsna kiiresti tõusta praeguselt 10 mln tonnilt aastas kahe või isegi kolmekordseks. See tähendaks juba pöördumatuid keskkonnakahjusid, mida õlitootmisest korjatavad maksud kindlasti ei kompenseeriks.

Enamgi veel: ega siis muudki riigid, kus madalakvaliteedilist kütust (pruunsütt, põlevkivi, biomassi), ei maga. Neis käivad vägagi kiired tehnoloogiaarendusprotsessid just sedalaadi kütuste väärtustamiseks gaasistamise või vedeldamise näol. Kui lähiaastatel paisatakse turule erinevaid madalakvaliteedilistest kütustest vääristatud vedel- ja gaaskütuseid, ei pruugi nende hind olla vana tehnoloogiaga põlevkiviõlile sobilik.

Vaatamata avatud maailmale räägime me ikka sellest, kuidas meie majanduslikud hüved, ja vaata et riigi iseseisvuski, sõltuvad põlevkivi põletamisest. See on aga üks suuremaid müüte, mis lähiminevikus tekkinuna kammitseb tervet mõtlemist ning pärsib tegelikult kogu majanduse arengut. Mida pikemalt see müüt meie üle võimu omab, seda vaesemaks me ka muutume.

Käesolevast aastast tõusnud keskkonnatasud on ettevõtteist taas välja pigistanud kõlava nurina: ärid võivat untsu minna. Samas on looduskeskkond inimese jaoks sama mis inimõigusedki, mis pahandasid orjapidajaid ja -kaupmehi, keda ähvardas heast ärist ilmajäämine.