Andres Tali põleb täie leegiga

Jaanuar 2006 on kunstnik Andres Tali ellu toonud tähelepanuväärseid sündmusi: Vaal Galeriis on avatud tema näitus “11 still’i”, 7. jaanuaril omistati talle kultuurkapitali aastapreemia “Kunstnikuraamatu” kujundamise eest ja 9. jaanuaril sai ta 50aastaseks.

Töötate alates 2005. aasta sügisest Eesti Kunstiakadeemia akadeemilise prorektorina. Kuidas Teil on õnnestunud administratiivne töö ja kunstilooming kokku sobitada? Prorektori ametikoht on väljakutse mulle kui kunstnikule. Ma pole olnud ainuüksi vabakutseline, olen töötanud kas kirjastuses, reklaamibüroos või siis kaasatud ühiskondlikes organisatsioonides – seega pole paberimajandus mulle päris tundmatu.

Ma olen kogu aeg üritanud elada niimoodi, et ühe tegevusega finantseerin teist. Ma ei ela (nagu vahel ajalehed halvustavalt kirjutavad) maksumaksja kulul. Oma töölkäimisega ja raamatukujunduse ning graafilise disainiga rahastan ma ka oma vabakunstiloomingut.

Kuna Eesti on nii väike ja meil ei ole väljakujunenud kunstiturgu, siis tuleb paratamatult mingil kombel elatist teenida. Graafilist disaini ei pea aga ma ainult rahateenimise võimaluseks, kuigi see annab mulle teatud sõltumatuse.

Kuidas oma töid planeerite? Ma jõuan kunstiakadeemiast koju umbes kell 18, siis umbes tund kulub kodustele toimingutele – valmistan õhtusöögi vms. Kella seitsmest üheteistkümneni teen teist tööd. Raamatukujundus on ka mu hobi ja mul tegelikult veab, et hobiga tegelemise eest mulle ka makstakse.

Võib-olla ma teostan liiga palju üksikasju, mida mõned raamatukujundajad tavaliselt ei tee – ma küljendan ise, viin kõik korrektuuriparandused sisse – aga soovin, et raamatud oleks algusest lõpuni minu kontrolli all.

Kui kaua ühe raamatu kujundamine aega võtab? Suure koguteose kujundamine kestab mitu kuud. Ma teen reeglina ka nädalavahetustel täispikad tööpäevad. Näiteks 500-leheküljelisele paljude piltidega “Eesti kunsti ajaloo” 2. köite (mis ilmus esimesena kuueköitelisest sarjast) kujundamisele kulus üle kahe kuu.

Mitu raamatut Te olete kujundanud? Ma arvan, et neid on tuhande ringis. Töötasin pärast ERKI lõpetamist kirjastuses Eesti Raamat kunstilise toimetajana ja lugesin 1986. aastal kokku 600 raamatut, mille juures ma olin erinevaid kujunduslikke elemente teostanud. 1980ndate lõpul, kui ma vabakutseline olin, kujundasin keskmiselt raamatu nädalas.

Minu põhimõte on, et teen kõik tööd tähtajaks valmis, sest kirjastustel ja trükikodadel on oma plaanid ja need peavad kuupäevaliselt ja kellaajaliselt klappima.

See on toonud mulle palju tööd ja andnud hindamatuid kogemusi. Minu töid on kiidetud, aga raamatukujunduse nagu iga teise kunstiliigi hindamisel on subjektiivsusel oluline osa ja vahel saan ka kaigast. Ja ega iga töö alati kümnesse ka ei lähe.

Kuidas Teist raamatukujundaja sai? Minu isa tegeles sellega – olen lapsepõlvest saadik asjaga kursis. Oma esimese raamatu tegingi tudengina (vist 1976. aastal) isa kõrval ja tema nime all.

Miks Te just graafikat õppima läksite? Minu vanaisa oli käinud kunstikursustel, isa, ema ja tädi olid ka kunstiinstituudis õppinud, õde õppis ERKIs metallikunstnikuks. Aga see ei tähenda, et minu valik oleks iseenesest tulnud. Keskkooli lõpus tundsin suurt huvi astronoomia ja filosoofia vastu. Kuid 1974. aastal õpetati meil teadagi missugust filosoofiat.

Graafikat läksin õppima ilmselt popkultuurist mõjutatuna – plaadiümbrised, ajakirjad jne. Aga ka tollane eesti graafika pakkus vaatamisrõõmu.

Milline kunst meeldib? Hea kunst. Seda on aga raske määratleda. Igal juhul peab see olema pigem emotsionaalne kui meditatiivne ning esteetiline. Mind köidavad argielu kunstiilmingud – film, video. See on palju huvitavam kui seisev pilt, sest film liigub ning teostele lisandub neljas mõõde – ajamõõde. Sageli vaatan televiisorit lihtsalt kui liikuva pildi allikat, kuigi tekstist ei pruugigi aru saada – lihtsalt seepärast, et nautida, kuidas see visuaalselt tehtud on.

Mida Te vabal ajal teete? Tööd, sõna otseses mõttes. Olen proovinud puhata, aga kui ma ei pea mitu päeva midagi tegema, lähen närviliseks. Ma üritan siis pildistada ja käsitlen seda kui visandite tegemist. Loen raamatuid, kuulan muusikat, vaatan TVd, surfan netis.

Kunagi lugesin väga palju, viimasel ajal pakuvad rohkem huvi elulood, ajalugu. Iga romaan või jutustus on fiktsioon, aga kuna ma ise mõtlen vahel välja kõige hullumeelsemaid lugusid, siis teiste fantaasiaid ma enam niipalju ei naudi kui varem. Reaalsus on tavaliselt hullem ja huvitavam, kui keegi on võimeline välja mõtlema.

Kui pole talv ja ilm on mõnus ning kuiv, käin juba aastaid rulluisutamas – tavaliselt mitte vähem kui 10 kilomeetrit korraga. Rekordpäev oli 35 km.

Kes peaks Eestis tegelema kunsti management´iga? Mujal maailmas on kombeks, et kunstnikud ise oma teoste müügiga nii palju ei tegele, vaid galeriid loovad sideme kunstniku ja ärimaailma vahele. Meil on vähe galeriisid ning kunstiturg väike ja kunstnik peab sageli olema ka ärimees. Tänapäeva kunstis on osa ka sellist kunsti, mida on üldse väga keeruline müüa, näiteks videokunsti. See kuulub rohkem kunstimuuseumide kompetentsi.

Autor: Tiina Kolk