Raudteesaaga pole veel lõppenud

Miski siin ilmas ei seisa paigal. Nii väitis Newton ja ega meilgi ole põhjust teisiti arvata. Meie rahvuslik kogutoodang on väike ning majanduse tulevik ja arenguvõimelisus sõltub paljudest mõjuritest. Üks olulisemaid on riigi üldine maine. See on olnud siiani hea. Avatud majanduspoliitika tõi kaasa usalduse, mis lõi soodsa pinnase investeeringute saabumiseks. Sellest tulenevalt on meil põhjust rahul olla.

Osa majandusprotsesse, näiteks SKP kasv, liigub meil soovitavas suunas ja meeldiva tempoga. Samas hakkab ilmnema tagasilööke, mis tulenevad eelkõige nii Eesti-sisestest äriloogikatest kui ka majandusse investeerivate struktuuride vastandlikest arusaamadest. Pole kaugel aeg, kui Eestist hakatakse rääkima kui mittelääneliku ärikultuuriga maast. Usaldus kaob üsna kiiresti.

Pean siinkohal silmas raudtee ümber toimuvat. Eesti toimis raudteed erastades seniseid Euroopa traditsioone eirates. Soodus pinnas selleks oli olemas. Mitu välis- ja kodumaise osalusega firmat soovisid Eesti raudteel tegutsema hakata. Võimalus selleks tekkis, kuna riik soovis seni mitte eriti toimivat äriettevõtet kasumit tootma panna ning tagada äri jätkuvus kindlate reeglitega, stabiilsetes tingimustes.

Erastamiskonkurss kandis vilja, mitte küll soovitud osalejate hulga osas, ja võistlus parimale pakkumisele võis alata. Pärast pikka arutelu valiti välja optimaalne, tingimustele vastav võistleja. Protsess päädis uue tegevuse alustamisega. Mitte et tingimused oleks praegusele erastajale meeldinud, aga need andsid võimaluse tegevuse arendamiseks. Seatud tõkked hoidsid eemale sellised investeerijad, kes poleks pärast erastamist kehtestatud raamidest hoolinud.

Ainult üks näide. Kohtumispaik üks Moskva kõle ministeeriumihoone. Teede- ja sideminister Jürgenson seletab põlevil silmil majandusminister Frankile Eesti Raudtee erastamisega seotud tingimusi, kohustusi ja piiranguid. Pooletunnise arutelu kokkuvõtteks teatab blaseerunud ilmega Vene valitsuskabineti liige, et nüüd ta saab aru, miks Aksjonenko (Vene raudteeminister) Eesti raudteed ära ei osta. Nii jäigi.

Nüüdseks on kujunenud uus olukord. Siblimine paarisajakilomeetrise raudteejupi ümber on omandanud uued mõõtmed. Firma, mille tegevuse tulemusel on liiprid Eestis läbipaistvalt teenima pandud, on saanud valitsuse põlualuseks. Ettevõte kuulub seejuures kolmandiku osas riigile ja toob talle igal aastal dividendidena sisse kümneid miljoneid kroone.

Kas on loogiline, et keegi vähendab enda tulusid? Heast tahtest kellegi teise suhtes. Nii juhtus, kui majandusministeerium otsustas mullu raudtee veomahte jagada, soosides idapoolseid vedajaid ja seeläbi loobudes vabatahtlikult miljonitest kroonidest riigieelarve tuludest.

Eurodirektiivid masohhismi sellises ulatuses küll ei nõua.

Päris märuliks on läinud viimasel kuul. Räägitakse lausa raudtee natsionaliseerimisest, mis on nüüd küll vaibumas osa aktsiate tagasiostu jutuks.

Arusaamatu, mis mängu majandusministeerium mängib, sest meie vene sõpradel pole mingit vajadust panna raha kinni raudteejupi alla, mille ostmisel umbes paari miljardi krooniga oleks tasuvus 30 aasta ringis. Transiidiäris on see igavik.

Kokkuvõtteks võib öelda, et toimub tegevus, millel pole majandusloogikaga mingit pistmist. Seejuures on eriti piinlik Reformierakonna positsioon. Raudtee erastamisel aktiivsed oravad räägivad nüüd keskerakondlasest majandusministri riigi huvide eest seismisest.

Kommentaarid on liigsed. Usalduse võitmine on raske, aga seda lihtsamalt ja kiiremini võib selle kaotada.