AS Tarkon kasvab lausa silmanähtavalt

Tarkon kui selline on tegelikult juba 99 aastat vana, kunagi telefoniaparaate ja raadiovastuvõtjaid tootnud Tartu Telefonivabrik muudeti pärast Teist maailmasõda salajaseks tehaseks number 382 (kandnud ka nime Tartu Kontrollaparatuuritehas ja lõpuks RAS Tarkon), tootes näiteks kuni 1994. aasta maikuuni seeriaviisiliselt Venemaa lennukipargile musti kaste. Tehase hiilgeajal, kaheksakümnendatel tootis sealsetes tsehhides musti kaste ligikaudu 3000 valdavalt vene keelt rääkivat töölist. Praeguses, 1996. aasta 1. oktoobril alustanud ning jõudsalt arenevas ASis Tarkon töötab 500 särasilmset inimest.

85 protsendi ulatuses rootslastele kuuluva ettevõtte juht ja üks omanikke on Villu Ehrlich, temaga Puiestee tänava maja neljanda korruse nõupidamiste ruumis ajaloost räägimegi. Mälestuste heietamiseks on see koht ülisobiv, akendest paistev surnuaed viib mõtted kõigele kaduvale ning argimured ei tungi peale. Tegelikult räägime küll vaid lähiminevikust.

Venelastele musti kaste tootes oli Ehrlichi sõnul nii, et tellija (ehk siis võitmatu Nõukogude armee) esindajad, reeglina sõjaväelased ja ohvitserid, olid pidevalt tehases kohal. "Ja mis seal salata, veel aastal 94 olid tellija esindajad siinsamas," muigab Ehrlich. (Meenutuseks, Vene väed lahkusid Eestist 1994. aasta 31. augustil). "Siis polnud nad enam otseselt Vene sõjaväelased, vaid lihtsalt isikud, keda aktsepteeriti tellija poolt. Üks neist jäigi meile siia tööle." Praegu tellija esindajad enam tehases kohal ei istu, tellija palgatud sõltumatud audiitorid teevad vaid korra-kaks aastas paaripäevase ülevaatuse.

Räägime veidike ka erastamisest, sest ei saadud sellegi riigiettevõtte müümisel trikkideta läbi aetud. 1993. aastal alanud erastamisprotsessiks oli ettevõte juba üsna räbalasse seisu jõudnud, võlad kasvasid lausa tundidega. "Meil oli 1400 töötajat, me ei tahtnud neid ilma rahata tänavale ajada, seepärast toimus koondamine ning vajalikud vahendid saime riigile maksude maksmata jätmisest. Firma tuli aga likvideerida," avameelitseb Ehrlich (loodame, et ta nüüd selle eest vangi ei pea minema). Seejärel läksid Tarkoni varad puhta raha eest müüki. Erastamiselt meenub Ehrlichile teinegi seik: "Omanik, ehk riik, arvas, et meil on siin väga erilised seadmed erilise toodangu valmistamiseks. Enne erastamist toodi Saksamaalt eksperdidki kohale. Tegelikult oli tegemist üsna tavaliste seadmetega, millega lihtsalt tehti erilist aparatuuri!"

ASist Tarkon kuulus rootslastele 65%, ülejäänu jagus kuue Eesti eraisiku vahel, nüüdseks on rootslastel 85%, ja eestlaste arv on vähenenud kaheni, lisaks Ehrlichile on omanikeringis endine ettevõtte juht Toomas Noorem.

Kuna välist sära ei paista, või on see osavalt varjatud, pärin Ehrichilt, et ega ta ometi kahetse. "Ei, ei ole kahetsenud," vastab Ehrlich ning vajub mõttesse. "See on mu elu kolmas töökoht," kostab septembri viimasel päeval viiekümne kahe aastaseks saanud Ehrlich ühtäkki. "17 aastat töötasin Teaduste Akadeemia Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo Tartu filiaalis, mõned meie valmistatud aparaadid lendasid kosmoses," teatab ta uhkusega.

Ja nüüd toodate siis santehnikat, õrritan. "Ei, meil on siin toodangut fiiberoptikast, printeritest kuni, jah, toruliidenditeni, mis annavad meie käibest 70 mln krooni," ütleb Ehrlich, kelle sõnul tuleb Tarkoni 2005. aasta käive 370 miljoni krooni kanti.

Suundume jutujärjega töötajate hüvede juurde, Ehrlich räägib, et tehases on näiteks oma hambaravikabinet ning tehase sööklas on kõikidele töötajatele supp tasuta. Ning kui Ehrlich jõuab oma jutuga kaks korda aastas Tarkoni töötajatele toimuvate pidudeni (suvepäevad ja jõulupidu), olen sunnitud pärima: kas peole on töötajad oodatud koos kaaslastega? "Ei, meid on ju ikkagi 500 inimest. Aga kui ikka muidu välja ei saa, siis võib koos kaaslasega tulla," naerab Ehrlich. Jõulupidu on piletiga, kuid kõikide osalejate vahel loositakse välja auhind - 2004. aastal näiteks kaks soojamaareisi. "Sel aastal kolm," ütleb Ehrlich (intervjuu valmis detsembri alul - toim.).

Pärin veel, et kas Ehrlich tunneb kõiki oma töötajaid. "Jah, enam-vähem, aga mul on nimedega probleeme," vastab Ehrlich. "Nägude meelde jäämisega muret ei ole."

Kui suur võiks olla aga Tarkoni keskmine palk? "Kusagil 6800 krooni kandis," ütleb Ehrlich.

Lõpetuseks räägime veidi ka tunnustusest, panin tähele tehase valvelaua juures rippuvat tunnistust, et Tarkonil on ISO juhtimisalane sertifikaat. Ehrlichi sõnul püüeldakse praegu ka keskkonnaalase tunnistuse poole. Tõepoolest, sellest annab tunnistust ka koosolekute ruumi seinal rippuv kell, millele kirjutatud Roheline Energia. Ah, et ostate kallimat elektrit? "Jah, püüame natukene sellest tagasi anda, mida oleme võtnud," vastab Ehrlich. Te ei osta siis vist eriti palju elektrit, püüan õrritada. "Mitte väga vähe, talvel on meil tipp kusagil 2000 ampri juures," paneb Ehrlich vastu. Otse loomulikult ei kujuta ma ette, mida tähendab "tipp on kusagil 2000 amprit". Ei hakka küsima kah.

Konkurendiks on Tarkonit raske pidada, sest tegutseme erinevates segmentides. Elcoteq on suursarja tootja telekommunikatsioonisektoris, mehaanikatöid me ei tee, selle ostame sisse.

Tarkonit saab pidada pigem Elcoteq Tallinna üheks koostööpartneriks, kes on meile erinevatel aegadel allhanketöid teinud.

Konkurendid oleme vahest tööjõu vallas, sest häid spetsialiste on vaja nii Tallinnas kui ka Tartus. Teisalt on igati positiivne, et siinsed tööstus- ja elektroonikaettevõtted järjest kasvavad. See loob eelduse, et kasvab ka riigitellimus insenertehniliste eriala spetsialistide koolitamiseks ning hakkavad lahenema tööjõuprobleemid.