NO99 - elu käib, armastust on

Henrik Aavik 22. veebruar 2006, 00:00

Lavastustel on numbrid, mis jooksevad 99st allapoole. Kõigil kripeldab ilmselt hinges küsimus, et mis saab siis, kui numbrid jõuavad nulli. See on ainus küsimus, mis mind huvitab, aga mida ma teatri tegijatelt meelega ei küsi. Mulle tundub see nagu minu isiklik väike samurai tee, kus ma oskan oodata ega uuri ennatlikult infot, mida mul tegelikult vaja ei lähe. Nad ise ka ei räägi. Esimese aastaga on numbrid jõudnud 93ni, mul on veel aega oodata küll.

Teatri loomine algas aga juba ligi poolteist aastat tagasi. Vanalinnastuudio oli oma aja ära elanud ning jõudnud sügavasse loomingulisse ja majanduslikku pankrotti, teatris vahetusid järjest uued ja uued juhid ning iga muutusega läks olukord aina halvemaks. "Mul oli kohe selge, et seda teatrit samasugusel kujul jätkata ei saa ja mul ei olnud õrna plaanigi seda teha, kavatsesin teatri reorganiseerida ja teha sellist teatrit, nagu mulle meeldib ja nagu ma õigeks pean," meenutab Tiit oma sisenemist süsteemi. "Nii ma ka konkursil ütlesin ja nii ministeeriumi esindajad kui ka näiteks hr Baskin olid sellega nõus. Nii saigi Vanalinnastuudiost ilus legend."

Enamik Vanalinnastuudio trupist kolis üle uude tärkavasse Vana Baskini Teatrisse, kus nad jätkasid seda, mida olid harjunud tegema, klassikalist komöödiat. "Nii oligi, et ühest teatrist sai kaks, mis on ju tore," võtab Tiit teatri sünnivalud kokku.

Istume koos Tiit Ojasooga, kes on teatri direktor ja lavastaja, ning Ene-Liis Semperiga, kes on teatri peakunstnik ja lavastaja. Üks neist on pealavastaja ja teine kaaslavastaja, kuid kumb on kumb, ei ole kogu aeg päris selge. Kindel on see, et eri teatrites üle seitsmekümne lavakujunduse loonud Ene-Liis on kunstnik ja teatri sisuliselt tühjalt kohalt üles ehitanud ning tööle pannud Tiit on direktor. Piiride mõistmiseks uurin: kuidas tekivad ideed?

Tiidu arvates ei saa täpselt öelda, kuidas ideed tekivad, kuna need sünnivad koostöös Ene-Liisiga, näitlejatega, kogu teatriga: "Saab öelda, kust üks või teine idee alguse sai, aga see, mis lõpuks välja tuleb, on reeglina juba midagi muud. Midagi sealt, kus inimeste mõtted üheskoos kokku saavad. Vahel siiski on ka nii, et minul ja Ene-Liisil on väga kindel OMA ettekujutus mõnest lahendusest ja mõlemad on nõus vere hinnaga oma lahendust kaitsma."

"Mõlemad tahavad just SEDA näha detailse täpsusega teostatult. Just seda ühte, seda enda oma. Ma ei ole selles mõttes väga tüüpiline kunstnik, pigem kaaslavastaja. Pooled näitemängud on koos kirjutatud ja vaidlused tekivadki just sellest, need ei ole tavalised kunstniku ja lavastaja vahelised diskussioonid. Mõlemad on hirmus andekad ja head, kumb peale jääb, see on küsimus. Reeglina me saavutame kokkuleppe," võtab Ene-Liis teema muigega kokku.

"Näitlejatega töötab Tiit ja mina jälle räägin Tiiduga, surun oma ideid seda kanalit kaudu sisse. Proovides koos näitlejaga katsetades mingid asjad lihtsalt hakkavad tööle ja mingid ei hakka. Proovisaal ongi see filter, milline idee on parem ja mis välja settib. Parimad asjad jäävad pinnale, kord nii, kord naa," kirjeldab Ene-Liis ideede arenemist koostöös.

"Lõppkokkuvõttes tulebki tavaliselt ikka hoopis kolmas asi välja," tõdeb Tiit vahele.

"Hobisid meil nagu polegi, muudkui üks lõputu looming. Meil ei ole isegi seda päästvat asja, et oleksime kaheksa tundi tööl ja siis saaks õhtul eraldi olla," naerab Ene-Liis, kes on peale kaaslavastajaks olemise ka Tiidu elukaaslane ja nende kaheaastase tütre ema.

"Mõtlemine on ju pidev, ega seda ei saa kodus välja lülitada. Sageli tuleb õhtul hilja ka veel mõni idee ja kui ma olen veendunud, et see, mis ma hommikul rääkisin, oli õige, ja hilisõhtul köögilaua taga selle jutuotsa uuesti üles võtan, siis ... mis seal salata, vaidlused on meil kirglikud ja lõputud. Samas tõuseb sellest sageli tulu, sest kui ka Tiit on vahepeal järele mõelnud, siis on tal endal mõned uued variandid välja pakkuda ning siis tulebki lõpuks välja midagi, mis on kõigi nende kirglike vaidluste, vestluste ja diskussioonide tagajärg."

"Sisulised vaidlused tuleb ära vaielda väljaspool proovisaali. Proovisaalis ei saa seda teha, see on kindel. Võib teha nii, et ühel päeval proovime proovisaalis ühte varianti ja teisel päeval teist varianti, aga lõputult vaielda ja arutada seal ei saa," seletab Tiit vaidlemise põhimõtteid.

NO99 erineb teistest Eesti teatritest idee poolest, mida sümboliseerib unikaalne loomenõukogu. Ainsa teatrina on nende loomenõukogus üle poole liikmetest väljastpoolt teatrit. Ene-Liis: "Kui ma rääkisin oma arhitektidest, muusikutest või kunstnikest sõpradega, siis kellelgi viimastel aastatel reeglina teatri vastu huvi ei olnud, vabandasid end, et "oh ma ei mäletagi, millal ma viimati mõnda tükki vaatamas käisin". Nii tekkis soov, et inimesed, keda me kõrgelt hindame, võiksid ka teatri töös osaleda ja teha nii, et nendetaolised inimesed erinevatelt loovatelt aladelt hakkaksid taas teatri vastu huvi tundma. Et meie loodav suudaks kommunikeeruda teiste kunstiliikidega, et saaks piire kokku panna."

Loomenõukogusse kuuluvad teiste hulgas näiteks firma Fontes nõukogu esimees Tõnis Arro, Eesti Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus, kunstiajaloolane Hanno Soans, muusikateadlane Anneli Remme. "Esimese aasta jooksul on selline seatus ennast ülimalt õigustanud, igalt poolt on tulnud palju teistsuguseid ideid ja mõtteid. Mõned nõukogu liikmed on olnud meie tööle väga lähedal ja viibinud väga paljude arutelude juures, eriti Jan ja Tõnis," kiidab Tiit.

Jan Kaus arvab nõukogust samamoodi: "Sealt on tulnud tõesti palju ideid. Minu arust kõige võimsam neist oli etenduse "Seitse samuraid" reklaam Sirbi tagakaanel. Meil tuli idee teha see käsitsi! Trükkisime vaid pealkirja ja reklaami päise. Päev enne ilmumist kogunesid teatri ruumidesse viiskümmend inimest, kutsutud olid sõbrad ja mõttekaaslased, ja kirjutasid punase pastakaga tühjale tagalehele, mis on tavaliselt reklaame täis, tsitaate etendusest. Iga inimene pidi kirjutama sajale lehele, Sirbi tiraaþ oli 5000. Aega läks kaks tundi. Pahatihti on igasugu kolleegiumid ja taolised asjad väga formaalsed, mul on hea meel, et see loomenõukogu ikkagi käib regulaarselt koos ja toimib."

Teise loomenõukogu liikme Tõnis Arro jaoks on nõukogus osalemine pigem meeldiv võimalus kui kohustus või töö: "Ma kohtan seal täiesti teistsuguseid inimesi kui muidu iga päev ja see on huvitav. Loomenõukogu on justkui väike peegeldus publikust, keda teater tahab näha oma saalis. Oleme arutanud veidi ka teatri juhtimisega seotud teemasid, kuid ei tahaks üle tähtsustada oma nõuandvat rolli." Enne kui Tõnis nõukoguga liitus, ei tundnud ta sealt lähemalt kedagi. Mingil hetkel lihtsalt Eero Epner helistas ning nõus ta oligi.

Praeguseks on NO99s välja tulnud seitsmes lavastus "Nafta", mis on muusikal-komöödia nafta lõppemisest. Peale nende on toimunud veel kaks aktsiooni - ühekordset lavastust, mis loodud ja harjutatud vaid mingiks konkreetseks juhuks, neid mängiti ainult ühel õhtul.

"Aktsioonid on kujutava kunsti ja teatri kokkupuute koht, aga nad ei ole päris performance'id, me vaid püüame teatri piire laiendada," seletab asja lahti Ene-Liis.

Jan Kausi arvates on sellised aktsioonid ülipõnevad: "Viimane kord, kui nad tegid Mroþeki "Ulgumerelainetel", siis oli see kompromissitu ja sõna parimas mõttes moraliseeriv aktsioon. Näitlejad jõid ennast täiesti sigalakku täis ja siis pidid Mroþeki teksti järgi laval näitlema. Vaatajale ei seletatud midagi lahti. Ilmselt suusõnal oli ette liikunud mingi info, et teatris juuakse, aga kui palju ja kes joovad, ei olnud teada. See tekitas väikese tormi veeklaasis, paljud inimesed olid solvunud, eriti just teatri spetsialistid, ehkki Tiidu moraal oligi, et ei saa juua teatris, purjus peaga ei saa lavale minna. Igav ei olnud publikust kellelgi, ma arvan. Kokkuvõttes oli see vist ebaõnnestunud asi, aga ta oli väga suurejooneliselt ebaõnnestunud. Mulle just meeldib selle teatri riskimise vaim. Teeme midagi, mille õnnestumises me ei ole ka ise kindlad, proovime. Teeme seda ühe korra, läheb, nagu läheb. Need on huvitavad

ebaõnnestumised, nad avardavad teatris käimise mõtet ja teatri piire."

"Mulle meeldib, et sulle tekitatakse selline tunne, et sa oled ärevil, miski on paigast nihkunud, see ei ole ainult positiivne, et sa oled vaimustuses - ei, sa oled just ärevil! Midagi on lahti loksunud, miski ärritab. See on palju ägedam kui lihtlabane vaimustus, ehkki näiteks "Kirsiaed" oli selgelt ainult positiivne elamus," analüüsib Jan NO99 mõju.

Eestis on nende väikeste teatrite ja truppide hääl tugev. On olemas VAT Teater, Von Krahl, Theatrum ja nüüd kiirelt kasvav NO99. Jan usub, et esimeseks sünnipäevaks on NO oma kohta juba leidmas: "NO99 juures on oluline tasakaal. Ühelt poolt on nende metsik süvenemistahe, soov kaevuda asja olemuseni, minna läbi asja luu üdini välja. See sarnaneb Theatrumile, Lembit Petersoni tõsisele keskendunud vaimule. Peterson on ise ka rääkinud, et tema ei tee meelelahutust, vaid püüab vastupidi keskenduda meeleliitmisele. Teiselt poolt on NO99s vastas mängulisus. Mäng teatris käimise piiridega, teatri kui vormiga. Ühes lavastuses on näiteks klounistseen, kui Rasmus Kaljujärv istub inimestele sülle, hakkab nendega rääkima ja provotseerima publikut. Mängulisuse külg meenutab neil veidi Von Krahli. Selline kahe pooluse liitmine NO99s vist ongi see, mis määrab tema identiteedi."

Kui saalid etenduste ajal on täis, siis ilmselt on publik tegijate valitud tee heaks kiitnud. Tiit Ojasoo nägemuses ei ole teatri populaarsus siiski põhiline: "Meie tehtava teatri puhul ei ole adekvaatseks näitajaks see, kui palju inimesi saalist läbi käib. Saalide täituvus ei ole teatri taseme näitaja, küll on see paraku Eesti Vabariigi kultuuripoliitika jaoks ainus mõõdupuu. Küsimus on, kas me suudame olla olemas ka mõtlemisvõimelise inimese jaoks, kas suudame teha teatrit, mis talle huvitav tundub?"

Mulle tundub, et nad suudavad. Palju õnne sünnipäevaks!

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:10
Otsi:

Ava täpsem otsing