Linnugripp Rootsis: hirmul suured silmad

Sirje Rank 03. märts 2006, 00:00

Rootsis on linnugripi teema sel kolmapäeval vaieldamatult uudis number üks. Eelmisel päeval on ametlikult kinnitust leidnud, et kaks Rootsi Oskarshamni tuumajaama territooriumilt leitud metsparti on surnud inimeselegi ohtlikku linnugrippi. Niisiis, Rootsi on Euroopa Liidus juba üheksas riik, kus on tuvastatud ohtlik viirustüvi H5N1. Kellele kassid-koerad kallid, hoidku lemmikud luku taga, pasundavad kolmapäevased Rootsi kõmulehed meetrikõrguste pealkirjadega.

Oskarshamni on Stockholmist oma 380 kilomeetrit. Sajab paksu lund. Rendiauto raadio mängib, põhiuudised räägivad linnugripist - kogu riik on kõrgendatud valmisolekus. Noor neiu annab raadiole intervjuud: "Ei, ma ei karda. Aga miks see gripp just Rootsi pidi jõudma. Olgu teistes riikides."

Esimene tund sõitu, teine, kolmas, neljas. Üksluine on, kõik ümberringi on külmunud ja üdini hangunud rahus. Paanika? Ei ütleks. Mööda vilksab kirikutorn, kukk tipus.

Simpevarp, koht, kust surnud metspardid leiti, asub mõnikümmend kilomeetrit enne Oskarshamni linna. Linnud on tuumajaama territooriumile meelitanud jaama jahutusvesi, mis lahevee soojaks teeb. Keerame suurelt teelt kõrvale, siis välgatab lumiste puude vahel sinine vilkur. Politsei. Silt.

Kaks helkurvestides politseinikku tõkestavad tee. "Silti nägite?" pärib noorem ja pikem. "Nägime. Ei lugenud," vastame. Politseinik seletab sõbralikult ja kannatlikult, et sildist edasi tohib sõita ainult mööda peateed, kõrvale pööramata. Kõik tuumajaama poole viivad teed on suletud, politseinikud ees. Läbi pääsevad vaid oma töötajad ja kohalikud elanikud.

"Näete, meie teiega seisame kriisikoldes," astub ligi teine politseinik, lühem ja vanem. See on ala kolme kilomeetri raadiuses kohast, kus surnud linnud leiti. Noorem politseinik ja Äripäeva fotograaf, kes seisavad paar sammu kaugemal teisel pool kollast silti - nemad on kõrgendatud järelevalve tsoonis. See ala ulatub lindude leiukohast 10 kilomeetri kaugusele.

Politseinikud igavlevad, autosid hetkel pole. Küsin, kus võiks näha saada desomatte ja autorataste desinfitseerimist. "Kardan, et ei saagi," ütleb vanem politseinik. Seda ei tehtavat kuskil.

Ta räägib, et oma tosin kaitseväelast kammib piirkonda läbi ja otsib surnud linde. Väljas olevat ka rannavalve ja veterinaarid. Vist on leitud viisteist surnud lindu, kõhkleb mees täpset arvu öelda.

"Mind ennast pani imestama, et linnugripp nii vara kohale jõudis," räägib ta seejärel. "See, et ta ükskord siia jõuab, selles polnud mul kahtlust."

Edasi kiirustame kohtuma kohaliku linnukasvataja Jenny Anderssoniga, kellest viimaste päevade sündmused on teinud tõelise meediastaari. Kui meie õuele keerame, on sealt just lahkumas Taani televisioon, kes läkitas teele viimaseid ülesvõtteid.

Andersson on andnud palju intervjuusid, seda on vastustest tunda. Need on täiesti valmis, ühegi ebaluse noodita. "Me olime linnugripi tulekust teadlikud ning selleks igati valmis," kordab ta oma viimaste päevade mantrat.

Perefirma Stjärnamo Kyckling toodab aastas 2,4 miljonit lindu, käive on 19 miljonit Rootsi krooni. Perenaise peamine mure on, et inimesed gripihirmus linnulihale selga ei pööraks.

"Hügieeninõuded on meil juba salmonelloosi ärahoidmiseks väga karmid," kinnitab Andersson südikalt, lisades, et seda haigust Rootsis ei ole. Arvutiseeritud protseduurid annavad vähimastki hälbest lindude heaolus kohe teada. Ainsa täiendava ohutusabinõuna kehtestati farmis paar nädalat tagasi külastuskeeld. Seda siis, kui Läänemeres Rügeni saarelt avastati linnugripp. 100 000 sulelisega laut terendab meile mitmesaja meetri kauguses, lõikavast külmast tuppa ei kutsuta.

"Kuus haigrut, kaheksa metsparti, üks luik, kaks kormorani, üks sinikaelpart," loeb mõni tund hiljem Rootsi põllumajandusameti peaveterinaar Hakan Henrikson pressikonverentsil üles sel päeval leitud surnud linnud.

Proovid lähevad laborisse, esialgsed tulemused selguvad ööpäeva jooksul. Henriksoni sõnul on praegu peamine mure ära hoida gripi levik kodulindudele. Seda soosib asjaolu, et kriisikoldes pole suuri linnufarme. On vaid väiksemad linnukarjad, mille omanikke on veterinaarid ohust ja abinõudest teavitanud.

Ametivõimude esinemine on rõhutatult rahulik. "Ornitoloogina võin öelda, et arvestades lindude arvukust siin regioonis, ei oleks selline surnud lindude arv tavaolukorras üldse tähelepanu väärt," ütleb Kalmari lääni juhatuse liige Lars Dahlgren.

Mida arvavad Oskarshamni elanikud ise? Helistan linnugripi infotelefonile ja küsin, kas neil kõnede vahel ikka hingetõmbeaega on. "Mina olen täna vastanud umbes 40 kõnele," ütleb torus naishääl, "aga meid on siin kaheksa tükki." Peamiselt tuntakse muret lemmikloomade pärast. Põhjuseks on päev varem Saksamaalt Rügeni saarelt pärit uudis, et üks kass on seal ilmselt haigete lindude söömisest nakkuse saanud ja surnud.

Küsitlen paari kohalikku, mis nad linnugripi maale jõudmisest arvavad. "Mina jätsin linnuliha söömise juba siis, kui linnugripp Hiinas levima hakkas," ütleb ajalehekioskist väljuv kuuekümnendates Gösta. "Nüüd ma ei söö enam mune kah!" põrutab ta ja istub autosse.

Kioskimüüja nii resoluutne ei ole. "Ma ei arva sest kõigest eriti midagi," ütleb ta. "Pole ma enne lindude ligi tikkunud ega hakka seda ka nüüd tegema."

Paljud ütlevad, et küll ametivõimud hoolitsevad ning muretsemiseks pole põhjust.

Ilm on pimedaks läinud ning aeg Stockholmi tagasi sõita. Raadio uudisteprogramm vahendab päeva viimase pressikonverentsi linnugripiuudiseid. Ja siis järgneb intervjuu Jenny Anderssoniga. "Olime linnugripi tulekuks igati valmis …"

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing