Humanitaarist Eesti majanduse tutvustaja

Peeter Raidla 15. märts 2006, 00:00

Loomeliitude iganädalased raadiotunnid, mida toona vaikuses kuulati, ja mõistagi 1988. aasta aprilli esimestel päevadel toimunud ühispleenum, millest mul õnnestus otseselt osa saada, kinnitasid seda muljet mitmekordselt. Meri vaatas aga juba siis meist kõigist kaugemale.

Töötasin sel ajal ETA kultuuriosakonna juhatajana, kui ühel päeval helises mu töötelefon. "Tere, Peeter," tundsin ära Lennarti, kelle häält pole võimalik kellegi teise omaga segi ajada. "Mul on üks uudis, aga sel uudisel pole autorit. Järsku saad aidata?"

Nii jõudis Eesti lugejateni teade Soomes loodud Lennart Meri nime kandvast fondist, millest sai omakorda tõuke valitsusvälise Eesti Instituudi loomine. Selle instituudi kattevarjus tekkisid Kopenhaagenis, Stockholmis, Helsingis, Pariisis ja mujalgi nn kultuuriesindused. Ning kui Lennart Merist sai 1990 Eesti välisminister, oli tal saatkondade esialgne võrgustik juba ette valmis loodud - esinduste juhtidest saidki esimesed välissaadikud, kelle üks rolle oli toetuse hankimine Eesti taastärkavale iseseisvale majanduselule. Seda eriti pärast rahareformi ning Eesti põhiseadusliku parlamendi ja presidendi valimist 1992. aastal.

Suurepärase kõnelejana, keda pealegi oli õnnistatud oivalise keeleandega, sai Lennart Merist Eesti Vabariigi presidendina meie majandusreformide parim tutvustaja. Ta oli oodatud sõnavõtja paljudel rahvusvahelistel foorumitel, ka neil, kus peateemaks majandussuhted.

Tema kõnesid ja sõnavõtte lugedes ilmneb, et Meril olid selged majanduspoliitilised seisukohad. Nagu ta ise on paaril korral osundanud, paneks Eesti majanduspoliitika "Milton Friedmani endagi punastama". Kusjuures sama kirglikult, nagu Meri kiitis riigipäid Eesti poliitilise toetamise eest, laitis ta neid meie vähese majandusliku toetamise eest. Ning seda tarmukust jätkus tal ka pärast presidendiametist lahkumist.

Vaatamata oma üdini humanitaarsele taustale võib teda mõnes mõttes pidada isegi majandusteoreetikuks. Legendaarsed on tema üleskutsed Eesti Nokia otsingutele. Ja ehkki aeg-ajalt on püütud neid üleskutseid naljaks keerata, peitub nende taga tegelikkuses sügav filosoofia.

Ehk nagu Meri ise on öelnud: "Ma räägin sellest Nokiast, mis on avastamata ja mis selles mõttes ootab alles vabastamist teie põuest."

Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929 Tallinnas Eesti diplomaadi Georg Meri perekonnas. Aastal 1941 küüditati perekond Siberisse. Meride perekond jäi ellu ja jõudis tagasi Eestisse, kus Lennart Meri 1953. aastal lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude.

Veerandsajandi vältel käis ta üksi või enda korraldatud ekspeditsioonidega endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi avastamise ja koloniseerimise ajalugu ning järjest süvenev majanduslik ja ökoloogiline konflikt kohalike vajaduste ja Moskva käsumajanduse vahel. Reisidest sündinud raamatud ja filmid suutsid läbida raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde.

1986 valis Helsingi Ülikool Lennart Meri oma audoktoriks. Juba varem, 1963. aastal oli Lennart Meri võetud vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Kaheksakümnendatel aastatel valis Soome Kirjanike Liit ta oma auliikmeks.

Aastal 1988 asutas ta valitsusvälise Eesti Instituudi kultuurisidemete arendamiseks Läänega ja noorte suunamiseks välismaale. Välisministri ametisse nimetas 12. aprillil 1990 Lennart Meri Rahvarinde liider Edgar Savisaar pärast esimesi mittekommunistlikke valimisi. Pärast lühikest teenistust suursaadikuna Soomes (23.04.1992-10.10.1992) valiti Meri Eesti Vabariigi riigipeaks. Meri vannutati ametisse 6. oktoobril 1992. aastal. 1996. aasta 20. septembril valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks Eesti Vabariigi presidendiks.

Lennart Meri suri 14. märtsil 2006. aastal kell 3.40 pärast pikaajalist rasket haigust.

President Lennart Meri matusetseremoonia toimub ülejärgmisel pühapäeval, 26. märtsil Kaarli kirikus Tallinnas.

Jah, meid ootavad ees majandusraskused. Aga need majandusraskused lõpevad seda kiiremini, mida kiiremini teie, eesti mehed ja naised, hakkate uskuma oma jõusse ja iseennast jalule aitama. Riik toetab teid. Riik käivitab laialdase privatiseerimise. Te olete olnud sulased. Teist saavad peremehed. Ja Eesti Vabariik ei lase tekkida monopolidel, kes hinnad kõrgele kruvivad ja teie raha oma taskusse ahmivad. (6. oktoobril 1992)

Majanduse vereringeks on kivikirvest alates olnud energeetika ja moodsal ajal on see vereringe omandanud torujuhtmete või elektrijuhtmete kuju. Ühtne energeetiline süsteem on Balti riikide omavahelise integreerumise eeldus ja ühtlasi eeldus ning parim stardipaik integreerumiseks Euroopaga. (11. septembril 1993)

Eesti on jõudnud järelduseni, et meie julgeoleku garantiiks on meie majanduse usaldusväärsus. Siit tuleneb meie lähim ülesanne: peame olema ühtviisi vajalikud nii Läänele kui Idale. Lääne all me mõistame Euroopa Liitu, mis peagi ühendab meile kultuuriliselt, majanduslikult, ajalooliselt ja emotsionaalselt väga lähedasi partnereid, Põhjala riike. (23. septembril 1994)

Oleme harjunud ennast soodsalt võrdlema Kesk- ja Ida-Euroopa reformiriikidega, kes olid meiega ligilähedaselt samal stardijoonel. Need on makromajanduslikud võrdlused, mis iseloomustavad Eesti reformiprotsesse tõepoolest väga soodsalt. Kuid nüüd on aeg hakata kasutama mõõdupuud, mille on meile kätte andnud Lääne-Euroopa ja kõigepealt meie enda põhiseadus. See nõuab ka inimarengu ja elukvaliteedi hindamist. Võrdlusandmed sellel tasandil on vähem soodsad. (24. veebruaril 1996)

Vabaturumajandus ei ole püha lehm ega omaette eesmärk. Vabaturumajandus on üksnes vahend demokraatia ja inimõiguste kindlustamisel ja säilitamisel. (8. septembril 1997)

Väikese riigina oleme mõistnud vajadust olla avatud, seda nii väliskaubandusele kui -investeeringutele. Eestis kehtib maailma liberaalsemaid väliskaubandusrežiime, mida iseloomustab sisuliselt imporditollide täielik puudumine. Välisinvesteeringute täielik kaitse, välisfirmade kohtlemine võrdselt kodumaiste firmadega ja soodne majanduskeskkond on põhjuseks, miks Eestis on pikka aega püsinud välisinvesteeringute kõrge tase. (26. märtsil 1998)

Olen järjekindlalt küsinud, mis on Eesti Nokia. Mitme kuu möödudes on see küsimus viimaks jõudnud ka populaarsete väljaannete lehekülgedele. See on saanud osaks eesti folkloorist. Kirjanikuna tunnen ma muidugi rõõmu sellest, kui minu looming elab ja kujundab hõbevalget mõtteviisi. Mõnevõrra ootamatu on siiski paljude Eesti ja seejuures prominentsete tegelaste järeldus, et president otsib ühteainsat toodet, nagu Pipi Pikksukk otsis spunki. Eesti president ei pea otsima Eesti Nokiat. Ma otsin seda teie eest. Laiskade eest. (5. mail 1999)

Lääne-Euroopa on teeninud selle arvel, et Kesk- ja Ida-Euroopa areneb, niisamuti nagu meie oleme teeninud ekspordist Euroopa Liitu. Laienemine ON majanduslikult kasulik. Eesti soovib aga ka tugevat Euroopa Liitu. Miks me muidu peaksime üldse tahtma liituda? Kui tahaksime vaid vabakaubandust, siis võiksime jääda praegusele suhete tasandile. Me soovime tugevat ja tegusat Euroopat, mis on suuteline vastama uue sajandi väljakutsetele. (7. novembril 2000)

George Soros on öelnud, et kapitalistiks olemine ei keela olemast samal ajal ka inimene. Kõike ei saa teha vaid äri pärast. Ma lisaksin siia, et kõike ei saa teha ainult homse äri pärast, äriloogika ise dikteerib teile ka järgmise aasta ja järgmise aastakümne edukuse. Just enesekeskne suhtumine paljude väikeettevõtjate hulgas on põhjus, miks viimasel ajal tõstetakse häält Euroopa Liiduga liitumise vastu. Euroopa Liidu alus on stabiilsus, konkurentsivõime, korruptsiooni tõrjumine, tarbijakaitse, ning see peletab eemale kõiki äkkrikastumise hasartmängijaid. (9. mail 2001)

Soomeugri päritolu ning euroopaliku hariduse ja mõtlemisega Lennart Meri tegi taasiseseisvunud Eesti välisministri ja presidendina hinnatavat tööd Eesti lahtikangutamisel Venemaa haardest ning taasteadvustamisel Euroopas.

Kõik see, mis nüüd tundub nii endastmõistetav, ei olnud 90. aastate algul seda mitte. Eesti oli NSV Liidu impeeriumi osa. Lennart Meri tõusis Eesti välisministriks 1990. aasta aprillis ja töötas sel kohal kaks aastat, mil arenesid Eesti jaoks otsustavad sündmused. Ta oli julge visionäär, mida tõendas tema raamat "Hõbevalge". NSV Liidus soomeugrilaste jälgede otsimisel oli ta aru saanud impeeriumi mädasusest. Seetõttu oli tal tekkinud usk NSV Liidu lagunemise võimalikkusse varakult ja välisministrina võis ta astuda esimesi samme teel Eesti iseseisvumisele ja sellele välistoetuse otsimisel.

Mõtlejana, keelteoskajana ja hea suhtlejana kujunesid tal nii Põhjalas, Lääne-Euroopas kui ka USAs head isiklikud suhted paljude oluliste poliitikutega, kes Eestit vabanemisteel väga palju aitasid. Nimetagem Taani välisministrit Uffe Ellemann-Jensenit, Rootsi peaministrit Carl Bildti, Islandi välisministrit Jon Baldvin Hannibalssonit, Soome presidenti Mauno Koivistot, Saksamaa välisministrit Hans Dietrich Genscherit. Tänu Eesti legendaarsele suursaadikule Ernst Jaaksonile sai Meri ligipääsu USA liidritele, kelle jõulise surveta poleks sündmused Balti riikides läinud sugugi nõnda kiiresti, nagu nad läksid.

Kui Eesti oli end 1991. aastal taas iseseisvaks kuulutanud, tuli Põhjamaade vaiksel kokkuleppel esimene välistunnustus sellele Hannibalssoni eestvõttel Islandilt ja seejärel riburada kõigilt teistelt Põhjamaadelt.

1992. aasta lõpus valiti Lennart Meri Eesti presidendiks. Eesti suveräänsuse kindlustamisel oli järgmiseks väga tähtis saada Vene väed Eestist välja. Nagu ütleb Rootsi suursaadik Dag Hartelius, käis Rootsi algatusel Stockholmis USA jt lääneriikide ühine kulissidetagune tegevus, et avaldada Venemaale vägede väljaviimiseks survet. Selle eeltöö tulemusena tegi president Lennart Meri 1994. aasta 26. juulil üllatusvisiidi president Boriss Jeltsini juurde, kellega vägevate toostide saatel kirjutati alla Vene vägede väljaviimise leppele.

Järgnes Eesti riikluse ülesehitamine, milles jällegi Põhjamaad, USA ja Saksamaa etendasid otsustavat osa, ning Eestile tee sillutamine Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimisel.

Sel perioodil ketras president Meri oma rohketes sõnavõttudes mantrana kaht peamist mõtet: ei saa olla vaba Euroopat, kui ei ole vabu Balti riike, ning on aeg, et Teine maailmasõda lõpeks ükskord ka Balti riikide jaoks. Tema teadmised Vene impeeriumi kuritegelikkusest, tema mõttesügavus ja väljenduse ilu lummas ja sundis kuulatama Lääne-Euroopa liidreid, kes Venemaaga hea läbisaamise nimel olid harjunud paljudele asjadele läbi sõrmede vaatama.

Tunnustuseks valis Prantsuse nädalalehe La Vie žürii, mida juhtis Euroopa Komisjoni endine esimees Jacques Delors, Lennart Meri 1998. aastal aasta eurooplaseks.

Läbi pikkade veenmiste avanes lõpuks Euroopa Liidu ja isegi NATO uks kõigile Balti riikidele ühel ajal. Eesti, Läti ja Leedu olid jälle saanud Euroopa rahvastepere liikmeks. Teise maailmasõja ülekohus oli lõpuks ometi heastatud, ja Lennart Meril on selles kaalukas teene.

Lennart Merilt on Balti riikide maailmas teadvustamise rolli üle võtnud Läti sarmikas president Vaira Vike-Freiberga, kes teeb seda samaväärse elegantsi, missioonitunde ja nõtkusega. Niisugused liidrid on Balti riikide sellistel arenguetappidel hädavajalikud, eriti kui Venemaa ei soovi ka enam kui kümme aastat pärast vägede väljaviimist Balti riikidega suhteid normaliseerida.

Selles kontekstis tasub meeles pidada Leedu ekspresidendi Vytautas Landsbergise sõnu. Hiljuti Tallinnas tsiteeris ta nii Venemaa presidenti Vladimir Putinit kui ka Lennart Merit. Kui Putin on nimetanud NSV Liidu lagunemist inimkonna suurimaks kaotuseks, siis on Landsbergise sõnul selge, et Venemaa ei suuda tänini leppida Balti riikide minnalaskmisega, ja see on suurim takistus Balti-Vene suhete normaliseerimisel. Ning lisas Lennart Meri sõnadega: Venemaa tee demokraatiale on pikk ja vaevaline, mittedemokraatlikud riigid on aga ohuks nii endale kui ka oma naabritele.

President Lennart Meri sisepoliitilisest tegevusest võis kohati jääda mulje, et meil ei ole parlamentaarne, vaid hoopis presidentaalne riigikord.

Lennart Meri sisepoliitilist tähtsust on võimatu üle hinnata - just tema sundis lahkuma Vene väed, sõlmides Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga kurikuulsad juulilepped, just tema pitsitas valusasti Eesti sisepoliitilisi mädapaiseid, rääkimata pisiasjadest, nagu näiteks tähelepanu juhtimine Tallinna Lennujaama tualettruumide olukorrale.

Just Meril oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese presidendina ülioluline roll Eesti riikluse kujundamisel ja Eesti arenemisel demokraatlikuks riigiks. "Riigi taastamine ei ole lambinupule vajutamine, millest hetkega sünnib piibellik valgus. Riik sünnib nagu laps - valude ja vaevadega," ütles Meri ise oma ülesande kohta.

Ent Meri paistis silma ka isepäisuse poolest - olgugi, et presidendi volituste loetelu on põhiseaduses pikk, ei anna need talle suuri võimalusi riigijuhtimisse sekkuda. Sellest hoolimata suutis Lennart Meri neid raame enda jaoks oluliselt laiendada. Oma valitsemisaastail jättis Meri kokku välja kuulutamata 41 seadust. Neist kaheksaga läks ta edasi riigikohtusse ja väljus sealt võitjana tervelt seitsmel korral.

Samuti on parlamentaarses vabariigis ennekuulmatu, et president tõstatab peaministri väljavahetamise küsimuse või keeldub ametisse nimetamast valitsusjuhi esitatud ministreid, kuid just nii juhtus Eestis 1993.-1994. aastavahetuse valitsuskriisi ajal.

Sel ajal kõlasid ka presidendi dramaatilised loosungid "Kaitske isamaad Isamaa eest!" ja "Isamaa on hädaohus!".

1993. aasta lõpul küpsenud valitsuskriis jäi presidendi tegutsemise tulemusena vinduma uue aasta esimesteks nädalatekski. Meri kinnitas küll ministriametisse Jüri Luige ja Indrek Kanniku, jättis aga kinnitamata Toivo Jürgensoni ja Heiki Kranichi. Sama kordus 1994. aasta juunis - pärast Isamaa lõhenemist kinnitas Meri küll kohe ministriametisse Andres Lipstoki ja Peeter Oleski, kuid Enn Tupi päev hiljem.

Jagelemistest hoolimata meenutatakse Merit siiani hea sõnaga ning loodetakse, et sügisel saab Eesti taas Lennart Meri taolise presidendi. "Lennart Meri jääb ajalukku presidendina, kes nii mõnelgi korral sekkus dramaatiliselt sisepoliitikasse ja kutsus avalikkuse teadvust riivanud poliitikud korrale," ütles ekspeaminister Mart Laar, kelle hinnangul oli Meril ka suur roll visionäärina tulevikku suunatud algatustes.

Tõepoolest, Meri pani kogu rahva Eesti oma Nokiat otsima. Kuid Meri pani kogu rahva ka kodusid kaunistama. "Kodu on Eesti alusmüür, meie armastuse ja meie julgeoleku vundament," ütles Meri, tõdedes, et kodu ei ole pelgalt ilus maja ja aed - kodu on kogu Eesti.

Mart Laar tunnistas eile, et tema ja Lennart Meri suhted ei olnud pilvitud. "Teatud ametid, mida me oleme pidanud, on paratamatult sundinud tugevaid isiksusi ennast kehtestama, nii et vahetevahel on ka sädemeid lennanud. Kuid mind on alati positiivselt hämmastanud tema janu maailmast rohkem teada saada ja tema julgus ning söekus tulevikku vaadata ja käituda niimoodi, nagu temalt seda käitumist ei eeldata," rääkis Laar.

Mart Laari sõnul oli Meris alati sees väikene vembumees ja just sellisena oli teda Eestile kõige rohkem vaja. Meie põhjamaises halluses on Lennart Meri olnud silmapaistvalt värviline laik.

Lennart Meri suutis sageli avalikkust oma käitumisega üllatada. Tema kohta käivatest anekdootidest, tõsilugudest ja pajatustest ilmus kirjastusel Tänapäev raamat "Meie Lennart". Alljärgnevad lood pärinevad sellest raamatust.

Enne Hillary Clintoni külaskäiku saabub Kadriorgu üle kümne Ameerika turvamehe. Nad kontrollivad lossi üle ja määravad presidendiproua täpse liikumistee. Sellest ei tohi kriipsugi kõrvale kalduda! Kui Hillary saabub, haarab Lennart Meri tal käest kinni ja kaob padavai oma kabinetti. Ukse snepper klõpsatab lukku. Jahmunud turvamehed jäävad ukse taha.

Lennart tahab hilja õhtul kesklinna tuttavale kirjanikule külla minna. Ta palub valvesekretäril auto kutsuda. Mercedes ja ihukaitsjate auto asuvad parajasti riigikantselei autobaasis. Sekretär ütleb, et auto tuleb veerand tunni pärast. "Kuidas? Siis tellige takso!" Alles poole tee peal jõuab saateauto Lennarti taksole järele.

Itaalia-visiidil näidatakse Lennartile ühe Rooma keisri magamistoa asukohta. Giidide üllatuseks astub Lennart üle piirdenööri ja sätib ennast sinnapaika pikali, et proovida, mis tunne Rooma keisril magada oli. "Tulge teie ka ja heitke pikali," hõikab Meri kaaslastele ning süütab sigareti.

Hüüdnime Kaamel paneb presidendile ühel sünnipäeval tema vana tuttav Debora Vaarandi: "Lennart, sa muutud iga aastaga üha rohkem Viiralti kaameli nägu!"

Tallinna insener Peeter koostab Kadrioru lossi ehitustööde projekti. Mitu kuud hiljem läheb ta koos välismaalastest tuttavatega Kadrioru parki jalutama ja näitab neile ka lossi. Äkki avaneb üks aken ja Lennart pistab pea välja: "Peeter! Peeter! Tule siia!"

Mööblikombinaadi Tarmeko direktor tutvustab Lennartile uusi toole, paludes tal prooviks istet võtta. "Meie toolid on ülipehmed, kiikuvad ja isereguleeruvad." "Kas tool ise allkirju ka annab?" uurib Lennart.

Noorte laulu- ja tantsupeol trügib Lennarti juurde nääpsuke tütarlaps. "Palun autogrammi. Ärge pahandage, et mul eesti nimi ei ole - Tanja." Lennart patsutab tüdrukule õlale: "Ära muretse, tütreke, ka minu ema oli rootslanna."

Kadrioru õigusnõunik Vahur Glaase satub radikuliidivaludega operatsioonile. Kaks päeva pärast lõikust toob turvamees mobiiltelefoni, mille saatis president. Glaase helistab, et on pikali ja ei saa käia. Lennart vastu: "Ma vajan su pead, mitte jalgu."

Kärdla poes üritab poodnik presidendile vägisi tasuta seemneid anda. Lennart kutsub kohale oma käsundusohvitseri ning käsib 13 krooni 50 senti lauale laduda: "Pildistage kõik, kuidas ma maksan!"

Lennartile meeldib väga kodus tööd teha. Tallinnfilmis aga tuleb kella kaheksast viieni kohal olla. Lennart saabub alati viis minutit enne viit. Nii ei lähe kirja mitte luus, vaid hilinemine.

Kui eestlaste filmirühm jõuab Põhja-Soome, kaob Lennart koos autoga ootamatult ära. Tunni aja pärast ilmub ta välja ja räägib järgneva loo. Ta tahtis sõidu ajal suitsu teha, kuid sigaretisüütaja oli rikkis. Lennart asus seda sõidu ajal remontima. Siis muutus kõik äkki väga pimedaks ja vaikseks. "Edasi käitusin vastavalt eeskirjale. Püüdsin avada vasakut ust, aga see ei õnnestunud." Lennart oli sõitnud Žiguliga pehmesse lumevalli. Kuidas ta lumme mattunud autost välja sai, teab vaid tema ise.

Lennartil lõpeb Saksamaal esindusraha otsa. Ta peab vastuvõtule minema, aga ei saa särkigi osta. Lennart läheb suurde kaubamajja ja teatab direktorile: "Olen Lennart Meri, Eesti Vabariigi välisminister. Mul on vaja särki osta. Arve saatke palun Eesti Vabariigi valitsusele."

1990ndate algul jääb Lennart Moskva lennujaama chek-in'i töötaja süül Tallinna lennukist maha. Ta on tulnud just Pariisist ja peab järgmisel hommikul kell 10 valitsuse istungile jõudma. Kuidagi õnnestub tal jõuda Riia lennukile ja tellida ametiauto Lätisse vastu. Lõpuks jõuab Lennart kell 8 hommikul Tallinna. Valitsuse istungil magab välisminister kinnisilmi laua taga ja ütleb kõige peale: "Jah."

José Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni president
Kuulsin suure kurbusega, et meie seast on lahkunud president Lennart Meri.

Sooviksin Euroopa Komisjoni nimel anda edasi siirad kaastundeavaldused Teie Ekstsellentsile, president Meri perekonnale ja Eesti rahvale. Lubage mul sellel kurval päeval väljendada Teile oma sügavaimat kaastunnet ja toetust.

President Lennart Meril oli oluline osa Eesti taasühinemisel vabade riikide perega ja hiljem ka selles, et Eesti saavutas oma eesmärgi ja sai Euroopa Liidu liikmeks.

Ta oli riigimees, kes oma karismaatilise isiksuse ja juhiandega tõi Eestile tuntust, mis ületas kaugelt riigi füüsilised piirid.

"Aasta eurooplase" auhind, mille president Meri sai aastal 1999, annab tema rollist ilmekalt tunnistust.

José Manuel Barroso eile president Arnold Rüütlile saadetud läkitus

Martti Ahtisaari, Soome endine president
Mul oli privileeg kohtuda Lennart Meriga üsna tihti. Ta oli väga muljetavaldav inimene. Ma pidasin teda alati mitte ainult eestlaseks, vaid ka eurooplaseks ning ta oli soe Soome sõber.

Meil olid alati huvitavad arutelud, sest ta oli haritud, hea inimene ja oivalise huumorimeelega.

Kui me olime koos, siis vestlesime tavaliselt inglise keeles, kuid vahel läksime üle soome keelele, kui me ei tahtnud, et keegi aru saaks.

Meri elas läbi väga olulise aja Eesti ajaloos. Mõtlen temale alati väga soojalt.

Lennart Meri oli ka väga tähelepanelik. Sain eelmise aasta sügisel temalt meeldiva kirja, kus ta õnnitles mind Acehi kokkulepete sõlmimise puhul. (Martti Ahtisaari vahendas läbirääkimisi Indoneesia valitsuse ja Acehi mässuliste vahel, mille lõpuks sõlmiti Helsingis rahulepe, mis lõpetas aastakümneid kestnud verevalamine Acehi provintsis.)

Täna on kurb päev.

Paul Goble, poliitikavaatleja
Lennart Meri oli eelkõige hea sõber. Kõige muu kõrval on üks aspekt tema elus, mida tuleb kindlasti jäädvustada enne, kui inimesed selle unustavad. Lennart Meril oli hämmastav võime sõbruneda, olla presidendina inimestele lähedane - nii vaestele kui ka rikastele; kirjanikest haritlastele ja filmitegijatele või neile, kes polnud lugenud ühtki raamatut oma elus; neile, kes lihtsalt armastasid Eestit, ja neile, kes tundsid teisiti.

Ka mina olin üks neist privilegeerituist, kes tundsid Lennartit, nagu teda hüüdsid sõbrad, rohkem kui 15 aastat. Tutvusin Lennart Meriga Kopenhaagenis 15. augustil 1990, kui ta oli välisminister ja mina töötasin raadios Liberty. Lendasin Taani pealinna koos Toomas Hendrik Ilvesega, kes juhtis toona raadio Vaba Euroopa Eesti toimetust, et kohtuda peaminister Edgar Savisaare ja Lennart Meriga.

See on kohtumine, mida ma ei unusta eal. Mitte niivõrd selle sisu pärast, vaid pigem seetõttu, mis juhtus kohtumise päris lõpus. Kaks Eesti ametnikku pidid varem Helsingisse tagasi lendama, et jõuda laevale, samas kui meie naasime Münchenisse. Samal ajal kui ametnikud panid oma asju kokku, korjas Lennart kiiruga elegantse toa laualt kõik banaanid ja asetas oma portfelli.

Vaira Vike-Freiberga, Läti president
Lennart Meri surmaga kaotas maailm suure eestlase, suure riigimehe ja tõelise eurooplase. Avaldan sügavat kaastunnet proua Merile, tema perekonnale ja sõpradele, valitsusele ja Eesti rahvale. Edastan kaastunde ka lätlastele, sest Lennart Merit armastati ja austati Lätis sama palju kui tema kodumaal. Igal pool, kuhu ta läks, avaldas ta inimestele muljet oma veendumuste sügavuse ja siirusega ning autentsete tunnistustega kommunistliku totalitarismi kuritegude ja absurdsuse vastu.

Tema enda elu sisaldas tagakiusamist ja ebaõiglasi kannatusi, mida kogesid paljud eestlased Nõukogude rõhujate poolt. Samas ei teinud need kogemused temast kibestunud inimest, nad tegid ta arukaks. Olles tunnistanud kõige hullemat, ei olnud ta küüniline inimloomuse suhtes, vaid selge mõistusega, ettenägelik ja valvas.

Pärast iseseisvuse saavutamist juhtis ta Eesti rahva läbi suurejooneliste saavutuste ja inspireeris neid püüdlema õilsa poole kõiges, mis nad tegid.

Carl Bildt, Rootsi ekspeaminister
Lennart Meri oli eestlane ja eurooplane, mõõtmetes, mida leiame harva. Ta mängis kriitilist rolli vaba ja eduka Eesti tõusus, mis on nüüd nii Euroopa Liidu kui ka NATO liige. Meri oli tõeline Euroopa riigimees, samas ka kõrgelt haritud intellektuaal ja sügavalt Euroopa ajalukku ja kultuuri juurdunud inimene.

Noorukina oli tema pere üks neist, kes deporteeriti Siberisse, ja Nõukogude Liit okupeeris tema riigi. Eredamad näited ja õppetunnid kommunismist esitas Lennart Meri oma kõnes, mille ta pidas 1999. aastal Stockholmis. Selles kõnes, mida ma soovitan lugeda, tõi ta näite, et kui samasugused kaotused oleks tabanud Rootsit, siis oleksime kaotanud 1,65 miljonit inimelu.

Loomulikult sai temast Eesti esimene president. Tema kogemused ja visioon aitasid kaasa stabiilsusele riigis, kui see sisenes uude ajastusse. Nende aastate jooksul oli Eestil vanim - aga kindlasti ka arukaim - president Euroopas, kombinatsioonis noorima peaministri ja valitsusega. See ühendus lõi eelduse harukordsele eduloole, milleks Eesti on olnud sellest alates.

Minule sai ta heaks sõbraks ajal, mis polnud kergete killast.

Ja kui ta oli lahkunud presidendiametist, jätkas ta oma elu - kirjutas ja arutles sõpradega oma majas päris Soome lahe tipus. Majas, mille ta ehitas kohta, kus ta varem oli näinud Nõukogude vahiposti.

Lennart Meri oli suur eurooplane. Ja eelkõige suur eestlane.

Valdas Adamkus, Leedu president
Tundsime Lennart Merit kui erakordselt andekat ja laia huvideringiga inimest - kui kirjanikku, tõlkijat ja intellektuaali, diplomaati ja kõrgelt hinnatud andekat poliitikut, kelle suur armastus kodumaa ja selle vabaduse vastu kasvas juhtivaks täheks Eesti rahvale ja poliitilistele liidritele.

Indrek Neivelt, Bank Sankt-Peterburgi nõukogu esimees
Lennart Meri oli väga erudeeritud ja intelligentne, tal oli Eesti tulevikust väga selge visioon. Selliseid liidreid on igas ühiskonnas väga vähe.

Värvikas isiksus, temaga ei olnud kunagi igav, ta oskas kõigiga millestki rääkida.

Suuresti tänu temale sai Eesti Euroopa Liitu.

Ma olen tagantjärele kuulnud erinevaid Euroopa Liidu läbirääkimistel teisel pool lauda osalenud inimesi rääkimas, et kuidas me oleksimegi saanud sellisele presidendile öelda, et te pole eurooplased.

Tänase majanduskasvuga me tegelikult naudime neid vilju, mis said alguse kümme aastat tagasi, Lennart Meri ajal.

Jaan Männik, Eesti Telekomi juhatuse esimees
Meie rahvast on ajalooliselt vähe teatud, Lennart Meril oli oluline osa Eesti tutvustamisel. Meri reisis palju, mina kohtusin temaga väliseestlasena näiteks Stockholmis ja 2000. aastal Torontos ESTO-l.

Ta oli väga koloriitne isik, üleüldse ekstsentriline inimene, omapärane mitut moodi. Lennart Meri oli intellektuaal, ta oskas kõike näha osana suuremast pildist.

1998. aastal kutsus Meri kõik Tartu Ülikooli Sihtasutuse usalduskogu liikmed Kadrioru lossi. Ta pakkus meile seal kohvi ning ma palusin selle tassi, kust ma jõin, valge ja riigivapiga, endale mälestuseks. Meri veel ütles, et ära lusikat võta, see on kehvakene.

Täna on see tass mul kodus aukohal, klaasi taga. Mul on 8aastane poeg ning kunagi kingin selle tassi talle.

Ülo Pärnits, Mainori nõukogu esimees
Lennart Meri viis Eesti Euroopasse. Tema suurepärane keelteoskus - rääkis vabalt saksa, prantsuse ja inglise keelt - jättis välismaalastele väga hea mulje ning näitas, et eestlased on tsiviliseeritud rahvas.

Ühe Soome diplomaadi sõnul sai Eesti esimeses ringis Euroopa Liidu kandidaadiks, sest meie euroopalik president ja välisminister (T. H. Ilves - toim.) jätsid läbirääkimistel tunde, et need on ju mehed meie keskelt.

Käitumiselt oli Meri väga ettearvamatu. Ükskord pidi ta Kielis kõnega esinema, kuid jäi pool tundi hiljaks. Sakslaste jaoks oli see ennekuulmatult jäme etiketi rikkumine. Kuid Meri pidas nii hea kõne, et pärast aplodeeriti talle seistes ja hilinemist ei mäletanud enam keegi.

Toomas Sildmäe, Scandic Hotels Eesti tegevjuht
Enam kui 10 aastat tagasi avasime Pärnus Rannahotelli. Kuna president Lennart Meril oli planeeritud üks visiit Pärnusse just enne jaanipäeva, siis oli ta lahkesti nõus osalema Rannahotelli avamisel 20. juunil.

Mai keskel helistas ta mulle ja teatas, et tuleb juba järgmisel nädalal - nii tuligi meil remondiga kolm nädalat enne tähtaega valmis saada. Lennart Meri oli taasavatud Rannahotelli esimene klient ja ma ei liialda, kui ütlen, et ta on meie maja kõigi aegade üks armastatumaid kliente.

Vahur Kraft, Nordea Panga Eesti filiaali juhatuse esimees
Lennart Meri oli väga soe ja tähelepanelik inimene, kes alati üritas jõuda asja tuumani.

Mul on eredalt meelde jäänud jutuajamised temaga Eesti tulevikust, poliitikast, majandusest. Need olid huvitavad, harivad, Meri leidis alati uusi ja huvitavaid kokkupuutepunkte. Ta tahtis alati endale asja sügavuti selgeks teha.

Meri esinemistel välismaal konverentsidel ja äriliidritele olid märkimisväärsed tulemused. Kui teatakse persooni, teatakse ka riiki ja Meri tutvustas Eesti riiki välisinvestoritele.

Toomas Luman, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees, EE Grupi juht ja omanik
Lennart Meri oli särav ja intelligentne inimene. See, et Eesti on Euroopa Liidus, on suuresti tema teene. Tema viis Eesti Euroopa kaardile ja tänu sellele hakkas hästi minema ka Eesti majandusel - ükski investor ei mõtle oma raha panemisele riiki, mida ta ei tunne ega tea.

Tiit Vähi, Silmet Grupi juhatuse esimees ja omanik
Lennart Meri oli õige välisminister ja õige president Eesti kõige raskemal ajal. Suurepärase isiksusena sai ta ka väga hästi hakkama.

Puutusime temaga tööalaselt palju kokku, nii Savisaare valitsuses kolleegidena kui ka hiljem peaministri-presidendisuhetes. Hiljem, kui mina ei olnud enam minister ega tema president, suhtlesime päris tihedalt.

Ta oli ääretult intelligentne ja tark. Väga huvitav inimene, samas ka kompromissitu ja keeruline.

Madis Üürike, endine rahandusminister
Väliseestlasena võin öelda, et Lennart Meril oli rahvusvahelisel areenil kohutavalt suur tähtsus. Selles mõttes oli ta meile kõigile väga tugev esindaja.

Ta oli väga suur kunstnik, fantastiline inimene, oskas ennast nii hästi väljendada, tunnetega…

Aadu Luukas, Transiidikeskuse nõukogu esimees
Lennart Meri oli sädelev poliitik nii siseriiklikult, kuid eriti just väljapoole suunatult. Ma olen temaga paaril riigivisiidil kaasas käinud, ta oli äärmiselt intelligentne ja kiire reaktsiooniga.

Pärast India riigivisiiti jagasid sealsed ametnikud oma muljeid ja ütlesid, et sellist sädelevat riigipead on nad harva näinud. Ta suutis igaühe ennast imetlema panna.

Marju Lauristin, Tartu Ülikooli õppejõud
Lennart Meri pärandas meile kirgliku nägemuse Eestist kui Põhjala riigist. Meri nägemuses peab Eesti säravalt eristuma nii USA presidendi gloobusel kui ka Euroopa kaardil. Lennart sundis meid ikka ja jälle küsima: kust me tuleme, kes me oleme, kuhu läheme?

Lennart vannutas meid, et kui tahame olla riik, siis käitugem nagu riik. Nüüd on Lennart läinud. Aga tema küsimised jäävad meiega. Tema nägemus Eestist kui säravast tähest Euroopa põhjataevas innustab meid mitte rahul olema sellega, mis me oleme täna ja püüdma olla ning käituda tema poliitilise testamendi täitjad, kui demokraatliku Euroopa riigi väärikad kodanikud.

Siim Kallas, Euroopa Komisjoni asepresident
Lennart Meri tõi Eesti poliitikasse ja riigi ülesehitamisse lääneliku mõõtme. Tema haritus, taust ja teadmised andsid Eestile riigi arenguperioodil lääneliku vaimu, mis meid sel ajal oluliselt eristas enamikust teistest Ida-Euroopa riikidest.

Olime isiklikult lähedased ja veetsime palju tunde kirglikult ajaloost, raamatutest ja kultuurist rääkides, tunnid tema seltsis kulusid alati märkamatult. Tunnen suurt kurbust tema lahkumise üle.

Villu Reiljan, Rahvaliidu esimees, keskkonnaminister
Välisministri ja presidendina avaldas Lennart Meri kaalukat mõju Eesti välispoliitika kujundamisele ja arengule. Eraldi väärib tunnustamist Meri töö Eesti teadvustamiseks maailmas, samuti töö NATO ja ELi suunal.

Presidendi koosolekutel ma kordagi Meri ajal ei käinud. Küll on olnud mõned kokkupuuted kodukaunistuse, aianduse ja ilupuude kasvatamise valdkonnas. Oma Viimsi kodus võitles ta koos abikaasaga visalt loodusjõududega, et koduaeda kaunistada, ja saavutas teatava edu.

Edgar Savisaar, Keskerakonna esimees, majandus- ja kommunikatsiooniminister
Lennart Meri ei ole enam meie hulgas. Üks selle riigi loojaid ja hoidjaid on manalateele läinud. Vabal Eesti rahval ei ole varasemalt oma riigipea, olgugi et endise riigipea, surma kogemust. Meie leinal ei ole pretsedenti. Niisiis, ka selles, nagu paljus muuski, on Lennart Meri esimene.

Nüüd, kus teda enam meiega ei ole, jõuab ehmatava selgusega pärale peamine sõnum, mida ta ei väsinud meile kordamast: saage täiskasvanuks, armsad kaasmaalased! Saage lahti üleminekuaja lastehaigustest ja tempudest, hakake käituma täiskasvanud riigina, kelle peale vaadatakse respektiga ja kes suudab ennast maailmas kehtestada väärika ning võrdväärse poliitilise subjektina.

Pärast Lennart Meri surma tunneme kõik: nüüd peame juba ilma temata õppima olema täiskasvanumad. See on tema vaimne testament, mille täitjaks oleme määratud meie kõik. Sellega me tunnustame tema elutööd. Soovin, et meie uhkus Meri elu üle oleks suurem kui kurbus tema surmast!

Mart Sõrg, Eesti Panga nõukogu esimees
Lennart Merit kui poliitikut ei ole lihtne hinnata, sest tegemist oli suurkujuga. Ta oli Eesti kaubamärk, kui nii võib öelda, ja tema tegemised ja ütlemised ei jäänud välismaal tähelepanuta. Seda arvestades polnudki eriti üllatuseks, et sain täna Soomest ühelt õppejõult kaastundeavalduse. See näitab Meri jätkuvat tuntust.

Majanduse vallas pean Lennart Meri suurimaks teeneks Eesti Nokia otsimist. See tähendab, et ta tunnetas äärmist vajadust, et Eesti peab olema globaalmajanduses läbilöömiseks eesrindlik ja innovatiivne. Sel teemal oli meil ka mitu arutelu. Ühest tema esinemisest on meelde jäänud võrdlus, et Eesti peab olema võimeline kiiresti manööverdama nagu väike kajakk, kes kohmakaid ookeaniaurikuid seetõttu üle trumpab.

Ma ise puutusin Lennart Meriga kokku peamiselt tööalaste küsimuste arutamisel, kus olid kõne all panganduse olukord või kaadriprobleemid. Neid kohtumisi meenutades on mulle jäänud mulje, et Meri nägi asjade käiku teistega võrreldes paari sammu võrra kaugemale ette. Ta oli väga hea läbirääkija ja oskas vajalikul hetkel pingeid maha võtta kas või jutu mujale juhtimisega.

Juhan Parts, ekspeaminister, Res Publica
Lennart Meri oli alati rahulolematu olemasolevaga, sest paigalseis tundus talle tagasiminekuna.

Kõige rohkem häiris teda sovetlik taak - olgu siis poliitikas, majanduses või inimeste igapäevases elus.

Tema lahkumine peaks panema iga inimese mõtlema, et tema elutöö ei ole veel valmis ja meie igapäevane kohus on seda jätkata.

Meri rõhutas alati, et Eesti peab olema moodne, aga mitte unustama oma juuri. Ta rõhutas alati, et eestlane on enesekindel ja nõudlik nii oma riigi kui ka enda suhtes. Lihtsad sõnad, aga suuta seda rahvale selgeks teha, arusaadavaks muuta, panna nad selle järgi mõtlema ja tegutsema. Lennart Meri suutis.

Hindrek Meri, Lennart Meri vend, endine riigikontrolör
Raske on sellises olukorras mõtteid koguda. Tema minek oli aimatav, kuid ikkagi see hetk lööb rööpast välja. Ma mõtlen, et ta oli mulle ühtemoodi tähtis kui vend ja kui president Eesti rahvale. Ja eks üldiselt on kurb, et mul enam venda ei ole.

Me käisime läbi, aga mõlemad olime küllaltki hõivatud. Jõulud olime viimati koos, aga siis oli ta juba haige.

Viimane kord, kus olime rahulikult kahekesti koos, oli eelmisel aastal, vist oktoobris-novembris. Peast ei mäleta, on märkmetes.

Viimased jalutuskäigud olid tema kodus Rohuneemes, mida ta väga armastas ja kõigile näitas.

Ma arvan, et olukorras, kus me taasiseseisvusime, ja oli vaja rahvale vastuvõetavat juhti, oli mu venna roll presidendina olulisem kui kirjaniku ja kultuuritegelase roll. Aga antud juhul mõjusid need kaks poolt koosmõjus veelgi paremini.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:50
Otsi:

Ava täpsem otsing