Kolmapäev 18. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eestil on oht provintsistuda

Tarmo Sumberg 16. märts 2006, 00:00

Kui miljonimängus pärida võistlejailt, milline on Eesti suurima potentsiaaliga ekspordivaldkond, siis kardan, et väga vähesed julgeks pakkuda turismi. Olgem otsekohesed - see on valdkond, mis on arenenud kõigi valitsuste ja probleemide kiuste ja toob juba aastaid Eestile tulu üle kümne miljardi krooni aastas. - Inimestele meeldib reisida uutesse huvitavatesse kohtadesse.

Esmapilgul võib sektori arenguga rahule jääda: iga aasta on Eestit külastavad välismaalaste hordid kasvanud, ületades juba 4 miljonit. Üha enam võõramaalasi, mullu tervelt 1,9 miljonit, eelistab siin ka ööbida. Ja ka ettevõtjaile pole midagi ette heita, on ju hotelle kerkinud kui seeni pärast vihma ning nende puhtuse ja teenindustaseme üle nuriseda oleks liig. Ometigi on õhus tendentse, mille jätkudes on Maarjamaal karta turistidevoolu pidurdumist ja mõne aasta pärast isegi vähenemist. Reaalse indikaatori vajajaile: Eestis ööbinud soomlaste arv vähenes 2005. a 5%. Selle tendentsi nimi on provintsistumine.

Kui Eesti turismisektor oleks eraldi ettevõttena börsil, siis sõltuks tema aktsia hind potentsiaalsete klientide mahust, eripärast konkurentide ees ja firma juhtide võimest võtta vastu otsuseid, mis kasutamata potentsiaali realiseerides aktsionäride vara päev-päevalt suurendaksid. Alustame analüüsi positiivsest. Eesti turismipotentsiaali võib mõõta erinevalt, kindel on aga üks - enamik arenenud riikide ringireisivatest kodanikest pole Eestis veel käinud, isegi miljonid soomlased veel mitte. See potentsiaal võiks olla nt 500 miljonit isikut. Kui vaadata summasid, mida üks turist sihtriiki jätab, siis Eesti puhul täna keskmiselt 3000 krooni. Tore.

Kui analüüsida meie eripära teiste riikide ees, siis muutub pilt nukramaks: peale omanäolise vanalinna, millega tutvumine nõuab reisigrupilt maksimaalselt mõni tund, pole meil massidele suurt pakkuda. Tõsi - on ilusad metsad, puhas õhk, järved ja üksikud matka- ja suusarajad, kuid neid tootestada ja turustada on väga keeruline. Põhjus pole niivõrd selles, kuidas näeb välja meie üldine infrastruktuur või kui kaugel asuvad teineteisest vaatamisväärsused, vaid pigem turistide endi ootustes ja harjumustes. Austria suusamekadesse pole eurooplasele sugugi kallim sõita kui Otepääle ja et Pärnu imeilusate liivarandade kõrval on tal valida Lõuna-Prantsusmaa, Hispaania, Egiptuse või mõne eksootilise ookeanisaare beach'ide vahel, kuhu teeb reise sadu suuri ja agressiivseid reisikorraldajaid.

Tänane Eesti eesotsas Tallinnaga on kujunemas selgelt Riia, või tulevikus ka Peterburi, satelliidiks, kuhu eraldi sõidetakse vähe, küll aga võidakse siit läbi reisida. Selline tendents võib peagi muutuda meie mainekuvandis domineerivaks, hoolimata soojadest Welcome... lausetest. Selle maine loome me ise oma tegematajätmistega: just kolmas komponent - potentsiaali realiseerivad õiged juhtimisotsused - on Eestis rasked sündima.

Eesti erasektor on täna mitu aastat ees avalikust võimust - meil on hotellid, me pakume süüa, meil on reisijaile välja pakkuda kvaliteetne ja mitmekesine transport ning usaldusväärne jaekaubandus. Me tõstame standardeid ja koolitame spetsialiste. Kuid kas tõesti peab eraäri hakkama eest vedama kogu Eesti infrastruktuuri arengut või regionaalpoliitikat? Arglikke näiteid jagub: juba enam kui kaks aastat tagasi pakkusid hotellid Tallinna linnale ja EASile 2 miljonit krooni aastas, et luua ja panna tööle esimene igapäevaselt riigi turundamisega tegelev büroo.

Korduvalt on räägitud välikäimlate nappusest, kotikrabajate ja taksonduse maffiast, mis korduvkliente Tallinnast eemale peletavad. Kuid me ei suuda ka kaugeltki kõiki esmakordselt Eesti vastu huvi tundvaid gruppe vastu võtta. Eelmisel aastal oli Tallinn sunnitud ütlema ära vähemalt paarikümnele konkreetsele päringule, mis toonuks siia mitme tuhande osalejaga konverentse-sümpoosiume. Sest meil pole üle 500pealist seltskonda kuhugi paigutada. Rahas jäi Eestil saamata ca miljard krooni. Uue aasta märgatav trend on see, et konverentsikorraldajate lemmikkohaks on saamas Riia. Läti valitsus on teatanud avalikult, et investeerib riigi turismitööstusesse järgnevate aastate jooksul ligi 700 mln Eesti krooni, lisaks plaanib Läti majandusministeerium paigutada üle 200 mln krooni grandioosse rahvusvahelise konverentsikeskuse ehitusse, sest riik on aru saanud, et äriturist jätab riiki neli korda rohkem raha kui tavareisija.

Kultuuripärandi kaitsmise sildi all on Tallinnas seisatud kahe potentsiaalse konverentsikeskuse - linnahalli ja Sakala keskuse - võimalused saada järgnevateks aastakümneteks meie kaasaegse kultuuri eliitrajatisteks. Sellised keskused on igas suurlinnas. Veelgi enam - nad on linnade visiitkaardid. Avalik sektor on kaasfinantseerija valdavas osas maailma suurtest konverentsikeskustest.

Miks ma üha uusi hotelliprojekte Lätti-Leetu suunan, kas siin on turg täis? Kui päris aus olla, siis on põhjuseid kaks. Esiteks kasvab naaberriikides turistide hulk kiiremini ja kaasaegseid majutuskohti napib. Teiseks aga tehakse meie lõunanaabrite võimuladvikus kasvu jätkumise nimel pingutusi. Kes on hiljuti Helsingis käinud, see teab, et terve linn on täis Vilniusesse kutsuvaid reklaame. Midagi pole parata - Läti ja Leedu turismisektori P/E tase on täna märksa atraktiivsem kui rahuloleva naeratuse saatel loiult provintsistuval Eestil.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing